Perepärimusi Suure-Jaani ja Tääksi kandist
Koguja MINNA RÄTY (10-a) (Suure-Jaani Gümnaasium)
Vestlesime Ängi külas Kooli talus minu toas õhtupoolikul.
Küsitlesin Ene Lippust, kes on mulle vanaonu tütar. Jutt on tema isast Lembit Sovast - Jutu esimene osa 30 a tagasi, jutu teine osa 10 a tagasi.
See on põnev ja kurb lugu.
Küüditamise hirmus nime muutmine
Paistu vallas Kõrvi talus elas noor peremees August Sova. Ta kosis endale naiseks Suure-Jaani vallast Kooli talust Eeva Soolo. Neile sündisid lapsed Lembit, Endel, Linda, Toomas. Kuna nad olid tublid eestlased ja kõvad töötegijad, küüditati nad Siberisse. Lembit jäi maha, kuna ta õppis Olustvere Põllumajanduskoolis. Vene võim otsis teda taga ja tahtis teistele järele saata. Mu isa sai naabervalla tuttava passiametniku käest uue passi võltsitud perekonnanimega Soova. Kogu nõukogude aja õnnestus ennast varjata, kuigi käis mitu korda Pagari tänaval ülekuulamisel. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel sai isa õige nime tagasi.

Koguja KREETE MÄGI (11-a) (Suure-Jaani Gümnaasium)
Jutt on räägitud Rääka külas Liivakingu talus.
Jutustajaks on minu vanaisa Jüri Mägi. Kohanimed on kirjutatud kuulmise järgi.
Minu vanaisa käis II maailmasõjas
Minu vanaisa Jüri Mägile tuli 16. augustil 1944. a käsk tulla Viljandisse kogunemispunkti. Sinna viis teda tema õde Linda Mägi hobusega. Vanaisa oli siis 18-a poiss ja teda võeti Saksa sõjaväkke. Viljandist saadeti neid edasi Tallinnasse Kloogale õppelaagrisse. Peale laagrit pandi neid öösel 23:00 Paldiskis laeva peale ja algas teekond Saksamaale. Enne nende laeva oli just pommitatud teisi laevasid, meri oli igasuguseid esemeid ja asju täis. Sõit kestis 2 päeva.
Saksamaale jõudes pandi neid kõigepealt taludesse tööle ja siis viidi kõik eestlased õppelaagrisse. Seal olevat olnud juttude järgi koos 25 000 meest. Selle koha nimi oli Neuhammer. Sinna jõudmiseks pidid nad teed läbima jala ja parvega. Laagris oli vanaisa 45. aasta jaanuarini. Sealt viidi nad rindele Opeli (Poola linna) alla. Vanaisa sai rindel olla nädal aega, kuna oli külm ja tal polnud õigeid jalanõusid jalas, siis võttis külm tal ühe jala varbad ära. Saabas oli jala ümber ära külmunud ja ei tulnud enam jalast ära. Ise tuli tal käia veel paar kilomeetrit ambulantsini. Seal oli valves ainult velsker. Tal kästi panna saabas koos jalaga ahju, et saaks saapa kätte. Kui saabas oli kätte saadud, siis ta varbaid enam ei tundnud. Selleks, et ta saaks öösel magada, anti talle klaasitäis viina. Jalgade ümber pani vanaisa kampsuni. Edasi viidi teda veel mitmesse kohta ja kogu aeg pidi ootama operatsiooni. Jalg mädanes juba ja muutus siniseks. Lõpuks jõudis Altenburgi (13. märtsil), seal opereeriti tal varbad ära. Marlisidet see aeg ei olnud saada ja jalgade ümber pandi paber. Peale operatsiooni olid vanaisal valud, üks valuvaigistav süst tehti talle. Haiglas olles pommitasid linna ameeriklased. Üks suurt kasvu saksa mees võttis mu vanaisa iga kord sülle ja tassis ta varjendisse. 15. juunil 1945 viidi vanaisa haiglast ameeriklaste vangilaagrisse, öeldi, et seal vaadatakse mehed üle ja saadetakse koju. Kuna minu vanaisal oli kaenla all saksa veregruppi märgijälg, siis teda ei lubatud ära. Septembris sattus ta prantslaste vangilaagrisse. Tuli olla lageda taeva all ja väga vähese söögiga. Linna nimi, kus nad olid, oli Epinal. 4. oktoobril viis venelane nad sealt omakorda Metzi linna, kogunemislaagrisse. Sealt algas tasapisi kojusõit. Sõit kestis kokku 2 kuud.
Riia linna jõudes otsis vanaisa lõhna peale üles leivakombinaadi ja üks hea inimene andis talle ka leiba.
Peale pikki ekslemisi jõudsid nad Tammsalusse, sealt Türile, siis Võhmasse ja sealt oma koju. Kodu jõudis ta jõuludeks. Läbi akna nägi ta, et ema Elizaveta soojendas kartuleid ja pani peale piima. Midagi nii head polnud ta elus ei ennem ega ka pärast söönud.
Vanaisa arvab, et ta on õnnelik inimene, kuna ta jäi sõjas ellu. Ellu jäi ja sõjast tagasi tuli ka tema vend Paul Mägi. Oma vennaga kohtusid nad ka Saksamaal sõjas olles.

Koguja MARILI LUUKEN (10-a) (Suure-Jaani Gümnaasium)
Jutustas Ülo Vohnja (67-a) Tallinnas.
Minu vaarisa - riigireetur.
Arreteeriti ta 1947. a 4. septembril ja mina olin 3. klassi poiss. See juhtus nii, et öösi klopiti ukse taga ja tuli, ma ei mäleta mitu meest … üks oli miilitsaohvitser, raudteemiilits ja siis oli tal ikka mitu püssimeest kaasas ja pidi olema passikontroll. Kontrolliti passe … üldiselt oli emal (vaaremal Johannal) ja isal (vaarisal Richardil) kõik korras. Ja isal oli kingsepatööstus ja tal oli neli selli, töömeest siis ja üks ööbis meil ning sellel ei olnud passi, ei mitte midagi ja tema jäeti rahule ja öeldi isale (Richardile), et teil on passiga mingi jama, viidi kaasa. Ning meil oli korteris üks lendur. Kuusikul oli ju vene sõjaväe lennuväli. Ta oli Nikolai Selentjev. Ta ütles küll, et seda arreteerimist ei peaks toimuma. Aga miilitsaohvitser ütles, et ta on julgeoleku leitnant ja lennuväe kapten on tema jaoks käbi. Järgmisel päeval oli Nikolai uurinud lennuväebaasi komandöri kaudu, kus isa oli kinni hoitud. See oli siis Rapla jaama ait. Siis sõitsin jalgrattaga veel sinna jaama. Vaatasin ringi ja siis nägin, et isa oli akna peale tulnud. Ja siis olin seal nii kaua, kuni see rong, millega ta ära viidi, see juba tuli. Kui teda rongi viidi, sain temaga rääkida. Pärast seda nägin ma teda kaheksa ja pool aastat hiljem.
Kirjasaatmine oli keelatud, aga toidupakke lubati saata. Varsti tekkis toidupakki kirjakott. Mis see oli? See oli kaerahelebekott, kuhu peideti kiri, mis oli väga väikeseks kokku keeratud. Algul pani sinna vaarema ka raha, kuid mõne aja pärast vaarisa kirjutas, et raha pole vaja saata. Ta saatis ise raha. Teda abistas üks vangivalvur, kelle naisele vaarisa tegi karusnahksed saapad. Vaarisa oli suure vildiparandustöökoja vanem. Selles töökojas oli nii poolakaid, lätlasi, eestlasi ja mõni venelanegi.
Kohus määras talle kümme aastat vangilaagrit ja viis aastat asumist. Stalini surma tõttu vähendati isa karistust.

Koguja KÄROLYN KOIK (10-a) (Suure-Jaani Gümnaasium)
Küsitles Helju Leisneri, neiupõlvenimega Helju Miralda Kõõra (sünd 1925) Tartumaal Kambja kihelkonnas. On minu emapoolne vanaema.
Pärimus kirja pandud Helju isiklike mälestuste ja nende juttude järgi, mida tema isa talle hiljem oli rääkinud.
Õpetlik lugu ajaloost, millest laps saab teada, mis tema vanavanavanematega on juhtunud.
Küüditamine 1949
Helju elas oma õe, kahe venna ja vanematega Kambjas Tartumaal. Neil oli heal järjel talu, milles nad kõik tööd tegid. Neil olid ka mõned sulased suvisel ajal abiks. Oli 1949. a varakevad. Neid oli hoiatatud, et tulemas on küüditamine. Heljul oli endine klassivend vallamajas ametnik ja nad said hästi läbi. Tema hoiataski, et nende pere on küüditavate perekondade nimekirjas ja soovitas neil kodust ära minna. Kuna Helju isa oli väga kindlameelne inimene ja arvas, et tema pole midagi halba teinud, jäid nad siiski kohale. 25. märtsil sõitis veoauto õuele, peal sõdurid ja kaasas valla esindaja. Anti käsk, et Oskar (Helju isa), võib kaasa võtta niipalju asju, kui käes kanda jaksab ja peab koheselt kaasa tulema. Rohkem kedagi kaasa ei võetud. See Helju klassivend hiljem rääkis, et oli saanud teised nimekirjast ära kustutada, aga Oskarit ei õnnestunud, kuna tema peale olla olnud uuemaasaajatelt kaebus. Mille pärast kaevati, ei teadnud ta öelda. Oskar viidi Tartu raudteejaama, kus seisis ees terve pikk rodu kaubavaguneid. Rahvas aeti vagunitesse. Mehed, naised ja lapsed pandi erinevatesse vagunitesse. Vaid väikesed lapsed ja päris beebid olid jäetud ema juurde. Seejärel oli sõit lahti läinud. Enne Siberisse jõudmist surid paljud ära, eriti beebid ja vanemad inimesed. Oskar oli kuulutatud kulakuks, ta saadeti Siberisse, karistus ajaga 15+5 aastat. Osa sellest oli ta olnud vangilaagris. Tema talu võeti ära ja tema perekond, kes maha jäi, aeti omast kodust välja. Talus oli elanud hiljem mitu perekonda, kellest päris paikseid ei saanudki. Mõned aastad hiljem oli talu maha põlenud. Oskar sai Siberist tagasi mõni aeg peale Stalini surma, kui talle anti armu.
Mina arvan, et see on väga kurb lugu.

Koguja LIIS LOHU (12-a) (Tääksi Põhikool)
Selle loo kuulsin ma oma vanavanaisa käest mõned aastad tagasi, kui ta veel elas.
II maailmasõja algusest, Kuramaa lahingust ja pärast sõja lõppu olevast ajast
Minu vanavanaisa oli sõja algul veel 17-aastane poisike ja tema eluunistuseks oli saada lenduriks. Ta oli väga suure pere laps. Nende peres kasvas 8 venda ja 2 õde, praeguseks on neist alles ainult 2 õde ja 1 vend.
Selleks, et saada lenduriks, pidi vanavanaisa käima päevast päeva taludes sulaseks. Maksti küll vähe, kuid ta suutis selle tööga endale veidi raha kõrvale panna, et minna venemaale lennukooli. Plaanid jäid aga teostamata, kuna tuli sõda ja vanavanaisal tuli minna hoopis sõtta. Ta sõdis sõjas vene poolel. Üheks raskemaks lahinguks pidas ta Kuramaa lahingut. Kuramaa lahingu ajal olid ilmad väga külmad ja meestel tuli mitmed päevad ja ööd väljas valvata. Nad varjasid endid lumevallide taga, kes pea tõstis, see surma sai. Tema rühma meestest tuli sõjast tagasi ainult viiekümne mehe ringis. Väga paljud nende hulgast said haavata, ka minu vanavanaisa sai haavata paremasse õlga. Käsi läks mädanema ja see taheti maha võtta, kuid üks Läti arst ütles, et proovime veel ravida ja tänu sellele sai ta käsi lõpuks terveks. Kuigi käsi andis endast tunda vanavanaisal surmatunnini.
Peale sõda juhtus vanavanaisaga veel üks lugu. Ta sattus vanglasse. Ta töötas tollel ajal ühes külapoes müüja abilisena. Kui tulid poodi kontrollid, leiti laoruumist jahipüss ja arvati, et ta on riigi reetur. Selle eest mõisteti ta mitmeks aastaks vangi.
Mina ise arvan, et see oli väga-väga kurb lugu ja ma ise ei tahaks seda läbi elada.
Avaldatud : August 2005