Veebruar - Aastal 2007
On veebruar ning jälle kord ootab valimisõigusega inimesi ees valiku tegemise võimalus. 4. märtsil on Riigikogu valimised.
Seega on aeg mõelda, kellele anda oma hääl. Kuidas teha õige valik? Kõik erakonnad lubavad ju praegu kõigile valijate gruppidele paremat elu - kohati lausa pudrumägesid ja piimajõgesid. Kas valida see, kes pakub rohkem? Kõik rikkaks viieteist aastaga? Võib-olla siis juba parem viiega? Või hoopis - kohe?
Aga võib-olla vaadata ajas tagasi - mida keegi varasematel aastatel teinud on? Näiteks kes tegelikult on nende otsuste taga, mis Eestile praeguse majandusedu on toonud? On ju väga paljude majanduse vallas tehtud otsustega nii, et tegelikke tulemusi saame nautida alles mitmete aastate pärast. Isegi nii väikese asjaga nagu hoone ehitus kipub tihti nii minema, et lindi lõikajad ja ehituse planeerijad ning projekti tellijad ei pruugi samad inimesed olla - seda eriti avalikus sektoris, kus võimul olijad suure tõenäosusega aeg-ajalt vahetuvad. Üks vana lugu sellise situatsiooni kohta lõpeb sõnadega „Ja lõpuks - kõrvalseisjate autasustamine.” Ning tihti juhtubki just nii - au ja kuulsus langeb neile, kes juhtuvad õigel hetkel õiges koha olema. Aga teame ju iidsest ajast ütlemist: „Roomat ei ehitatud ühe päevaga.” Kui kasvavad tulud, kaasneb tänastel otsustajatel sellega võimalus tõsta kulusid - palku, toetusi, investeeringuid. Kui eelnevate otsustajate valikud kasvu ei taganud, on täna võimalusi tunduvalt vähem.
Mõelda võiks sellelegi, kas majandusedu ja jõukus on ainukesed või on ka teisi edukuse ja õnne mõõdupuid. Millised väärtused on tegelikult püsiväärtused?
Aeg viib nii mõndagi meie mälust unustuse hõlma. Kas mäletame alati, kes oli ühe või teise ettevõtmise algataja või kes olid otsustajad? Või kui palju üldse on otsuseid, mille tegid vaid ühe erakonna liikmed? Valimiste eel jõutakse vahel väideteni, mis tunduvad lausa koomilised. Eks sellest ajendatuna ka möödunud aastavahetuse üks kilde: „Lubasime uut aastat - tehtud!”
Ometi ei peaks kõik meie mälust kustunud olema. Suudame kindlasti nii mõndagi meenutada. Idamaine tarkus ütleb: „Pigem olla, kui näida”. Püüdkem siis vahet teha inimestel, kelle ettevõtmised on vaid selle näimise nimel tehtud ja neil, kes „on”. Kellel on tarkust ja veendumusi ja kes on oma vaadete juurde julgenud jääda - ka siis, kui see neile kasuks ei tulnud. Kuigi vahel jääb mulje, et on alles jäänud vaid üks veendumus ja maailmavaade - olla nendega, kes võidavad. Jah, on ju seegi maailmavaade, aga kas nii mõtlesid ja tegutsesid need kangelased, kes olid meie noorpõlve iidolid?
Kui olete isiku - mitte partei - valija, siis võiksite ilmselt kaaluda sedagi, kas teie väljavalitu kavatseb tõesti Riigikogus tööle hakata või on ta mingil alal nii tubli ja tuntud tegija, et tema populaarsuse toel püütakse vaid parteile hääli koguda.
Ükskõik, millisele järeldusele tulite ja keda eelistate, valima võiksite ikka minna - kui teil see õigus on. Sest miks jätta õigus kasutamata ja lubada oma elu juhtida kellelgi teisel? Võib-olla soovivad need, kes soovitavad valima mitte minna, lihtsalt oma häälele suuremat kaalu saada? Pole meil ju valimiste toimunuks tunnistamiseks mingit minimaalset osalejate protsenti - mida vähem osalejaid, seda suurem kaal on igal häälel. Vahel väidetakse, et polevatki kedagi valida - ühed mustad kõik. Kui teile tõesti nii tundub, siis vaadake-mõelge pisut hoolikamalt, sest ütleb ju rahvatarkus, et pimedas olla kõik kassid ühte värvi. Et hiljem mitte süüdistada naabrimeest või töökaaslast, et ta aitas riigitüüri juurde hoopis valed 101 naist ja meest. „Iga rahvas väärib oma juhte”, öeldi juba paartuhat aastat tagasi.
Tarkust teha õigeid valikuid!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : February 2007