Detsember - Aastal 2006
Üks aasta hakkab jälle läbi saama. See viib mõtte paratamatult ajas nii tagasi kui ka edasi. Teeme lõppema hakkavast aastast kokkuvõtteid ja seame tasapisi uue aasta sihte. Mis jääb meelde eelmist aastat ja mis meenub kõigist seljataha jäänud aastatest? Kas meie mõtted ja plaanid on ellu rakendunud? Kas lootused on täitunud? Kas seame järgmiseks aastaks uued sihid? Kas teame, kuhu oleme teel? Või kehtib meie kohta tsitaat „Kui sa ei tea, kuhu sa lähed, siis viivad sinna kõik teed”? Kas oleme enda jaoks teinud valiku: tahame me omada või olla?
„Aastad lähevad nii ruttu” - tõdeb kesk- ja vanemaealine. „Kas päkapikud hakkavad lõpuks ometi käima?” - nurub väike inimene. „Nii kaua peab jõuluvana ootama!” Lapsed uurivad: „Millal ma ometi kord suureks saan?” „Peatuks aeg kasvõi hetkeks” - paluvad nad mõnekümne aasta pärast.
Kas aeg ei kulge tõesti ühtlases tempos? Lapsena oli õhtuni alati nii palju aega. Kella seierid olid kui naelutatud. Neile, kes ootasid ema või isa lasteaeda endale järele ja neile, kes lootsid, et koolipäev lõpeb. Aeg tundub paigal seisvat siis, kui midagi ootame. Kui aga kuskile tõttame, tõttab ka aeg. Minutid ja tunnid kaovad üksteise järel nagu imeväel.
Advendiaeg on jõulude ime ootamise aeg. Ühtede jaoks liigub aeg nii vaevaliselt - esimene advent, nigulapäev, teine advent, luutsinapäev, kolmas advent, toomapäev, talve algus… Teised ei jõua aga kuidagi jõulueelsete askeldustega hakkama saada - aeg liigub nii kiirelt ja ikka kipub teda natuke puudu jääma.
Ometi on luuletuseski öeldud, et kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Ja et sõltub vaid meist enestest, kuidas aega sisustame.
Rahulikku jõuluaega kõigil!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : December 2006