November- Anno Domini 2004
November on mardipäeva, kadripäeva, andresepäeva, hingedepäeva ja isadepäeva kuu.
Mardipäeva teame põhiliselt mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Kehtis linatööde keeld. Sümboolne toit oli mardihani või muu linnu liha, eeskätt tapeti kukkesid ja kanu.
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg, kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Kadripäev oli naiste välistööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega. Sel päeval oli keelatud kõik villaga seotu - ei tohtinud näiteks lambaid niita.
Andresepäev on olnud armsama ennustamise päevaks. Tulevast püüti unes näha, paluti enne uinumist: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Lausumise juures tuli külvata sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Lõuna-Eestis puistati teri voodisse. Veel söödi soolast ja asetati veenõu voodi alla - tulevane toob unes juua, jäeti pestud nägu kuivatamata - kuivataja on armsam, pandi vastassoo riideese või pool õuna padja alla jne. Andresepäeval käisid mehed maskeeritult või tahmaga määritud näoga ringi, laulmise eest saadi andeid. Vahel on maskeeritutel olnud kaasas hark ja nad kontrollisid käsitöid.
2. november on katoliiklikus kirikukalendris hingedepäev aastast 1006. Eestlaste omauskumustes on tuntud hingedeaeg. Siis austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingi oodati koju neljapäeviti. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Hing on vana läänemeresoome ühissõna, märkides elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hinge sisaldavaid kehaosi ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada Hing võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi või hingelooma kujul.
14. november on isadepäev. Meenub üks kuuldud lugu isast ja pojast:
„Oli mees ja oli poeg. Pojal oli igav ja ta ei leidnud endale kuidagi tegevust. Nagu lapsed sel puhul ikka, rippus ta isa küljes ja "tegeles" temaga. Isa aga tahtis väga lugeda ning tüütust jõmpsikast mõneks ajaks lahti saada. Tal tuli meelde, et oli ühes ajalehes märganud ilusat värvilist maakaarti. Ta otsis selle lehe üles, käristas tükkideks ja andis pojale, et see isetehtud puzzle kokku paneks. Poiss läks teise tuppa ja asus tegutsema. Ja tuli väga ruttu tagasi, koos kokkupandud maakaardiga. Isa oli väga üllatunud - maakaart pisikestest tükikestest nii lühikese ajaga kokku panna oleks temale endale kõvasti üle jõu käinud. "Kuidas sa seda tegid?", küsis ta poisi käest. "See oli väga
lihtne. Ma avastasin, et kaardi teisele poolele oli trükitud mehe pilt. Panin selle kokku ja keerasin siis teistpidi - oligi maakaart koos," kõlas vastus.“
Eelneva loo mõtteks võiks olla: kui mees on korras, on ka maailm korras.
Hingekosutavat hingedeaega kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : November 2004