Detsember - Anno Domini 2003
Detsember. Üks aasta hakkab jälle lõppema ja paratamatult uitavad mõtted kokkuvõtteid tegema ning meenutama.
Kõige olulisemaks ja kaugeleulatuva mõjuga sündmuseks sel aastal oli rahva otsus, et Eesti liitub järgmise aasta maikuus Euroopa Liiduga.
Elu kulgeb aga omasoodu edasi. Kunagi kirjutas Artur Alliksaar:
Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk, milles viibime praegu.
On vaieldud ja öeldud, et on küll aegu, mis on halvemad ning mida ei tohi õigustada. Nii see on, samas tuleb aga tõdeda, et ka kõige raskematel aegadel on puhkenud Armastus ja inimesed on olnud õnnelikud. Meenub üks tuttav vanapaar, kes rääkisid, et kui nad sõja ajal Saksamaal vangilaagris olid, siis kõige õnnelikumad hetked olid need, kui ameerika lennukid pommitamas käisid. !? Valvurid pugesid varju ja nemad said kohtuda. Kas nende teed teistes oludes üldse oleksid ristunud – tütarlaps Pihkvamaalt ja noormees Ukrainast?
Tihti kurdame, et noored lähevad oma kodukohast ära – põhiliselt Tallinna. Mis siis saab, kui piirid veelgi rohkem avanevad – kardavad paljud.
Lõppema hakkav aasta on tähtpäevade rohke Suure-Jaani kandi suurkujudele. Veebruaris tähistasime Artur Kapi 125. sünniaastapäeva, mais möödus 170 aastat Joosep Kapi ja 95 aastat Eugen Kapi sünnist ning septembris oleks Villem Kapil täitunud 90 aastat. Mart Saare surmast möödus tänavu 40 aastat.
Kui meenutame meestest rahvusvaheliselt vast kõige tuntumat – Artur Kappi – siis tema asus võõrsile – Peterburi – õppima juba 13-aastase poisina. Peterburi konservatooriumi viis kutsumus ka noormehe Hüpassaare soode ja rabade vahelt – Mart Saare. Mõtleme hetkeks, mis oleks neist saanud ilma võõrsile minemata. Võib-olla oleks Artur Suure-Jaanis tegutsenud, kirikus orelit mänginud, “Ilmatari” seltsi vedanud ja kohalikule koorile nii mõnedki kaunid laulud kirjutanud? Ilmselt poleks siis aga olemas tema “Hiiobit”. Ja päris kindlasti ei meenutataks teda Astrahanis kui üht sealse muusikaelu alustuge ning vedajat eelmise sajandi algul. Kõik on suhteline ja raske on hinnata isegi seda, kas Suure-Jaani – Eestist rääkimata – oleks võitnud, kui Artur Kapp kogu elu siin oleks elanud, või toob rohkem kasu tema rahvusvaheline tuntus. Kui sellistes küsimustes sõna “kasu” üldse kohane on.
Kui meenutame eelmise sajandi alguse eesti kunstnikke, siis püüdlesid pea kõik vähemalt mõneks ajaks Pariisi – kunstnike Mekasse. Ning tuleb tunnistada, et sealse kunstnikkonna seas liikumine ja paljude sarnaste huvidega andekate inimestega lävimine tuli enamasti nende ande avaldumisele kasuks.
Võib-olla peame ka täna püüdma vaadata asju rohkem selle nurga alt, et on õnn, kui noored ning võimekad saavad oma anded välja arendada ja neid maksimaalselt kasutada. Kvaliteedi oluliseks tõusuks on tihtipeale vaja teatud hulka kvantiteeti, mida väikestes kohtades kipub paraku nappima. Väikesest soode vahelisest külast suurde maailma minemisest ja seal õnnelik ning tegus olemisest hoopis kurvem tundub olevat see, kui kehvad olud või vähene ettevõtlikkus ei võimalda tohutu andega inimesel kogu oma potentsiaali realiseerida. Võib-olla peame me lihtsalt püüdma vabaks lasta need, keda armastame – nende kasu pärast.
Rahulikke saabuvaid jõule!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : December 2003