MAIMÕTTEID
Möödunud kuule mõeldes tuleb mulle esmalt meelde külaskäik Suure-Jaani baptistide juurde. 14. aprillil esines palvemajas Pärnu Saalemi koguduse keelpilliansambel. Mängiti kitarri, mandoliini, suupilli, kannelt, tsitrit ning lauldi kauneid vanu vaimulikke laule, mis olid üle saja aasta vanad. Koguduse liikmetel külas olles olen end tundnud sama hästi kui oma elu teistel parimatel hetkedel: baptistid on siirad, pühendunud ja mõistvad.
Üks jutlustaja võrdles inimese elu pika koridoriga, mille mitmevärviliste kardinatega palistatud akende ees on laudaderivi, kust inimene saab valida erinevaid reklaame. Valikutest sõltub saatus ning neist tulenevad õppetunnid. Vahel me ei oskagi põhjendada, miks me teeme just sellise valiku. Pastor Johannes Saard rääkis mõtlemapaneva loo, mille eesmärgiks oli küsida: “Mida teed, kui lööd haamriga näpule? Kas vannud kuradit või ütled midagi muud?“ Kahjuks on meist enamikul suus pigem vandesõna “kurat” kui “Jumal”. Kas pole see tähelepanuväärne märk? Eestimaa ja ka Suure-Jaani saatus sõltub samuti valikutest, mida teeme.

Emadepäeva tähistame maikuu teisel pühapäeval. See on aeg, mil loodus ärkab ja koduümbrust muudetak-se kaunimaks. Igati sobiv aeg, sest nagu kevade, nii ka emade kaudu tärkab elu. Kas aga osatakse piisavalt tunnustada emade poolt tehtut? Traditsioonilised heakorratalgud meil juba on, kuid Aasta Ema valimine võiks saada samuti iseenesestmõistetavaks kombeks.
Eeskujudeta pole kasvanud mitte keegi. Kas oled valmis kiitma, meeles pidama, esile tõstma oma kaaslasi? Kevadel peavad oma juubelit Suure-Jaani Gümnaasiumi õpetajad Aime Kirm ja Helga Mirka. Nad on koolis lapsele tihtipeale ka ema eest. Tänulikkus elab küll hinges, kuid miks mitte näidata seda välja? Kuid kas eestlastes leidub tihti häid sõnu kaaslase kohta? Usun, et kriitilise mõtte asendamine heasoovlikuga on meeleolule ja suhetele palsamiks. Miks mitte tänavate rookimise kõrval kasutusele võtta ka mõtetest “risu” eemaldamine. Ilmselt on viimast raskem teha. Mõttetalgute puudumise üle on kurdetud ka seoses valdade ühinemisprobleemiga. Loodame, et peagi tulevad linna ja valla inimesed kokku, et ühiselu probleeme lahendama hakata. Selgeks tuleks rääkida oma hirmud, soovid ja ka teadmatus. Leili Kuuse asjalik arutlus kolmest müüdist ärgitab mõtlema ja see on ju hea. Minul tekkis järjekordselt küsimus: ”Kas teenuste eest maksja on omavalitsus või on see siiski maksumaksja? Kas maksumaksja raha kasutatakse otstarbekalt?”
Ametnikest ja nende võimu kuritarvitamisest meie riigis aga on kõige kriitilisemalt kirjutanud riigikontrolör Juhan Parts ja talle on võimatu vastu vaielda.
Lugesin hiljuti Margaret Thatcheri mõtteid Euroopa Liidust. Ta ei poolda liitumist. Thatcheri hinnangul võrduks Euroopa Liitu integreerumine enesetapuga. Euroopast ei saa kunagi midagi niisugust nagu on USA, kirjutab Margaret Thatcher raamatus "Statecraft" (“Riigivalitsemise õpetus). Ta väidab, et püütakse luua uut Euroopat ja allianssi (liidu) sõjavägi peab kõrvale tõrjuma NATO; uus rahaühik "euro" tõrjuks kõrvale dollari ja ühtne kriminaalkohus asendaks paljude Lääne- ja Põhja-Euroopa rahvaste aastatuhandeid kehtinud õiguskorra. Selline Euroopa oleks klassikaline näide utoopiast, arvab Thatcher. Ta kutsub üles kriitilisemalt suhtuma Euroopa-fanaatikuisse. Tema hoiatus - "Ärgem ostkem põrsast kotis!" - oli ilmselt põhimõtteks olustverelastelegi.
Olen kuulnud ka sürgaverelaste hirmudest, et ühinemise korral kaoks kool ja kohalik kultuurielu soikuks. Samahästi võiks mitu peret panna leivad ühte kotti ja väita, et koos on kergem. “Mõelgem veel” - pole ju paha loosung!

Leole ootab kirju Mõtlejailt!
Toimetaja
Avaldatud : May 2002