MÄRTSIMÕTTEID
Veebruar oli meie ajalehele muudatuste ootamise kuuks. Rahvaküsitlus omavalitsuste ühinemise kohta ja samuti minu toimetajaks jäämine näitavad, et muudatused tulevad visalt. Kuid ajalugu on tõestanud - mitte miski ei juhtu iseenesest, iga asi on millekski hea. Aga endiselt on aktuaalne küsimus, kas maksumaksjal (linnas vaid 1300 elanikku, kaasa arvatud need, kes makse ei maksa) on mõtet pidada üleval nii rohkearvulist ametnike armeed? Lasteaiatöötajate palgatõstmise soovile vastatakse, et see pole võimalik. Õigustatult küsitakse, et kuidas on võimalik kulutada raha poliitiliste võimumängude läbiviimiseks, kuid vajalikele tööinimestele ei saada elamisväärset palka maksta?
Selles lehes saame tuttavaks Suure-Jaani Metsikutega. Nad rääkisid, et elavad kaasa kodupaiga saatusele. Kui noortelt taolisi sõnu kuuleb, siis ehk pole midagi veel halvasti. Küllap mõistetakse, et igaühe panusest sõltub kodukoha saatus.
Leole märtsikuine postikott oli seekord pungil. Muidugi võiks ajaleht ilmuda kaks korda kuus, kuid sellisel juhul peaks poole rohkem maksumaksja raha kulutama. Kõige enam rõõmustavad inimesed, kes on aidanud Leolet värvikamaks/sisukamaks muuta. Tagasihoidlikkus on voorus, kuid kas alati? Me ajaleht sisaldaks vaid ametlikku infot, kui lugejad keelduksid intervjuudest ja sellest, et neist räägitaks. Küllap on hirm takistavaks jõuks, mis ei lase olla avatud ja julged oma väljaütlemistes või soovides. Mulle meenub legend Märtsikellukesest. Tilluke lilleke tõestas veenvalt, et ka väike võib olla suur. Legendi põhjal Vanake Talv jalutas maal. Jalutas ja jalutas, kuni kaotas Kevade lähenemisel üha enam jõudu. Kuid lahkuda ei mallanud. Oma võimu säilitamiseks kutsus appi ustavad kaaslased, Põhjatuule ja Tormi. Ta ütles neile: "Sina, Tuul, tõuse taevasse ja kata tumedate pilvedega päike, aga sina, Tuisk, tungi lumesügavusse ja teata lilledele ja rohule, et nad ei julgeks kasvada ega õitseda. Ei luba ma maale Kevadet, Suve ega Sügist." Tuul ja Tuisk tegid nagu kästud. Suure müra, kära ja külmaga püüdsid nad ehmatada lilli ja rohtu. Ainult väikene Märtsikelluke ei kohkunud Talve ähvardustest. "Kuulge, lilled ja rohud!" hüüdis ta. "Ärge kartke tigedat vanakest Talve. Ta on võimas, aga tast on võimsamaid." "Kes on talvest tugevam?" küsiti vastu. "Päike," ütles rõõmsalt ja kindlalt väikene lilleke. "Jätke oma hirm. Ma kutsun Päikese maale." Ja julge Märtsikelluke tungis läbi lumehange, heites endalt lumekoorma. Helistades oma kellukestest õitega, teatas ta sügaval lume all olevatele sõpradele päikesekiirte saabumisest maale ja teisedki lilled järgnesid talle rõõmuga.
Julgust, päikest, head tervist ja kena kevadet, lugeja!
Tiiu Jüriado
Avaldatud : March 2002