Märts 2018
On märts – aastal 2018.
Eesti Vabariik on 100-aastane! On seda palju või vähe? Mõne tuhandeaastase riigiga kõrvutades on sada aastat väike number. Kui võrrelda seda aga inimese elueaga, siis on number päris soliidne.
Enne sünnipäeva tundus, et juubeli väärilise kingituse teeb Eestile isegi Ilmataat. Taevas oli sini-sinine, värske ja kohev lumi pimestavvalge, taevas särav päike aga juba nii palju sooja andev, et maanteed sulasid lumest ja jääst paljaks ning olid kui mustad siud kesk kauneid lumiseid välju. Eestlase silmale nii armsaks saanud sinimustvalget kombinatsiooni kohtas iga sünnipäevale lähemale tuleva päevaga aina rohkem. Olgu siis väikeste lipukeste, kolmevärviliste koogikaunistuste või isegi põlluserva laotud kolme värvi põhuruloonide näol.
Juubeli päeval tundus, et ongi käes kõigi pidupäev, mil unustatakse virin ja vaen ning rõõmustatakse siiralt koos juubilariga. Järgmine hommik tõi tagasi reaalsusesse ja arutelude juurde, et kuhu ikka kulus rohkem kui kolmsada tuhat eurot ning kas ERMis nähtud audiovisuaalne lavastus oli geniaalne või täielik jama. Ja kas president oli oma kõnes juubelile sobivalt igav ning mille ja kelle suunas ta oleks ehk pidanud näppu viibutama. Teine sada algas.
Kui palju teame Eesti riigi esimese saja aasta kohta? Mida teame sellest ajast, kui Eesti Vabariik eksisteeris vaid de jure? Kui paljud meie valla inimesed teavad, et meilt – täpsemalt Lahmuse külast Paasioja talust – on pärit mees, kes oli rohkem kui üheksateist aastat eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes? Jah, just Tõnis Kint on kõige pikemat aega Eesti Vabariigi Presidendi ülesannetes olnud inimene. Aastatel 1953–1963 oli ta põllutööminister ja sõjaminister, 1963–1970 peaministri asetäitja ning 23. detsembrist 1970 – 1. märtsini 1990 Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes. Tõnis Kint suri Rootsis Örnsköldsvikis 5. jaanuaril 1991. aastal. 17. augustil 2013 maeti tema säilmed ümber Tallinna Metsakalmistule. Kui oluline see de jure aeg ja selle kandjad tegelikult olid, et saime mõned päevad tagasi tähistada Eesti Vabariigi 100. aastapäeva – de facto? Kas oskame sellele vastata?
Lisaks ERMis näidatud audiovisuaalsele lavastusele toimus suuremaid ja väiksemaid sünnipäevakontserte ja vastuvõtte pea igas Eestimaa paigas. Nende ettevõtmiste eelarved jäid muidugi kümnetes ja sadades kordades alla Eesti kõige tähtsama ettevõtmise omale, aga siirast rõõmu isetegemisest, soojust ja südamlikkust rahas mõõta ei saa. Ka meie vallas toimus pea kokkulugematu arv kontserte, aktusi, pidusid, vastuvõtte jm – Kõost Kõpuni ja Võhmast Vastemõisani. Ilmselt ei jõudnud mitte keegi kõigil neil osaleda, aga kindlasti oleks praktiliselt igal inimesel olnud tahtmise korral võimalik mõnest sündmusest osa saada. Silma sai märjaks nii Sürgavere küla aktusel, Vastemõisa rahvamaja kontserdil, valla n-ö esinduskontserdil „Alguse Valguses” kui Lahmuse kooli pidulikku aktust vaadates. Laval olid nii mudilased, koolijütsid kui õpetajad ja vanemad; lauljad, tantsijad, pillimehed ja võimlejad; joonistati ja loeti luuletusi. Võeti üles ühislaulmised! Tuleb tõdeda, et minu kõige-kõigemad positiivsed emotsioonid pärinevadki just sellistest kohtadest, kus seda kõige vähem oskasin oodata. Tahaks hüüda ühe Lahmuse kooli räppija sõnadega: „Tehke pidustustest duubel, meie Eestil on juubel. Kas see pidu tuleb pulliga, Eestil aastaid üks on kahe nulliga? 100 aastat oma riiki siiski uhke värk, ühe pisikese rahva säilimise märk.”
Kaunist peagi saabuvat emakeelepäeva ja ilusat kevade algust!

LEILI KUUSK

Avaldatud : March 2018