Märts 2017
Juba ongi käes kevade alguse kuu – märts.
Luuletaja Artur Alliksaar on kirjutanud, et ei ole paremaid, halvemaid aegu … Ometi on ajad erinevad. Kas konkreetsete inimeste, kollektiivide, rahvaste, riikide või lausa kogu maailma jaoks. Praegust aega on nimetatud tõejärgseks ajaks ja isegi häbijärgseks ajaks. Viimane toob meelde ühe kaheksateist-üheksateist aastat tagasi loetud raamatu, kus Linnar Priimägi kirjutab, et kriitiku professionaalsuse ülioluliseks osaks on häbitunne. „Esiteks peab häbi lävi takistama tal asumast silmapaistvalt küündimatu kunsti kallale … Niisugusele „loomingule” ei tohiks professionaalne kriitik üldse tähelepanu pöörata ega tõmmata.” Selleks professionaalseks kriitikuks võiksime end – vähemalt hetkeks – kujutada alati, enne kui hakkame kedagi või midagi kritiseerima. Võib-olla tõmbame hoopis liigset tähelepanu millelegi „silmapaistvalt küündimatule”. Vana-hiina mõttetera ütleb: ”Kui te ei taha, et midagi tehakse, ärge lubage sellest ka rääkida.” Vaikimine võib seega olla kõnekamgi kui rääkimine või kirjutamine.
Algas Eesti Vabariigi sajas aasta. Loodan, et see on kõigile tegus ja õnnelik.

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : March 2017