Juuni 2016
Juuni. Kuigi suve alguseni on veel kolm nädalat, on tavaks juunit suvekuuks pidada. Peagi saavad enamus õpilasigi suvevaheajale.
Teisel juunil toimub Kildu koolis lõpuaktus, mida on ka lõpetamiseks nimetatud. „Nüüd nad panevadki meie kooli kinni“ – ka nii olen kuulnud öeldavat. Loomulikult on mõistetav see kurbus, mida paljud tunnevad – on ju selles hoones õppinud nemad ise, nende vanemad ja vanavanemadki. Kooliajaga on kõigil inimestel seotud hulk mälestusi. Igasugused suuremad muudatused kipuvad kellelegi kaasa tooma valu, kellelegi hirmu, kellelegi nukrust. Ometi on igal ümberkorraldusel oma eesmärk ning avanema peaksid uued võimalused. Oli see ju ka siis nii, kui rohkem kui sada aastat tagasi otsustati Soomaa servale hiiglasuurena näiv koolimaja ehitada.
Koole on pea kogu aeg „ümber tehtud“ ja sellega seotud valusaid hetki olen minagi tunda saanud. Õppisin esimesed kaheksa aastat koolis, mis oligi vaid 8-klassiline. Kui aga mõned aastad hiljem keskharidus populaarsust kogus ja pea normiks sai, muutus seegi kool keskkooliks. Siis unustati vahepealsete aastate vilistlased ning oodati kokkutulekutele vaid keskkooli lõpetanuid. Mõne aja pärast hakati küll jälle ka vahepealseid lõpetanuid kutsuma – aga kõrvaleheitmisest jäi ikka väike okas hinge, see ei olnud nagu enam päris see kool, mis enne.
Mõned aastad tagasi võttis reformimine aga veel suurema hoo ja keskkoolist – nüüd küll juba gümnaasiumist, mille olin lõpetanud, sai põhikool. See tekitas veel suurema segaduse – põhikooliga ma sidet, et olen siin keskkoolis käinud, ei tundnud. Minu ajal oli see kool tegelikult olnud hoopis n-ö puhas keskkool – kontrollimata andmetel ainuke kogu Nõukogude Liidus! Loomulikult tegi olukord mind kurvaks. Kõik toimunu sundis aga mõtlema sellele, mis on minu jaoks tegelikult oluline. Ja kuigi ka maja ning kool kui tervik olid tähtsad, olid kõige tähtsamad inimesed: legendaarsed õpetajad ja toonased kaasõpilased, kellest paljudega siiani päris tihti kokku saame. See oli hea äratundmine, mis viis kurbuse, sest kõige olulisem oli ju endine. Ilmselt ei olnud ma ainuke, kes oli sarnasele järeldusele jõudnud, sest selle aasta aprillis sündis midagi üsna erilist – väidetavalt ainulaadset vähemalt Eestis: Viljandis toimus kokkutulek mitte kooli, vaid õpitu alusel! Ühisele kokkutulekule kogunesid C.R. Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi matemaatika-füüsikaklassis ja Viljandi Gümnaasiumi matemaatika-füüsika õppesuunal õppinud. Kuigi saime kokku riigigümnaasiumi ruumides, kus enamus kunagi õppinud polnud, tundsime, et kuulume siia, siin olid meile olulised inimesed – ja mis võiks veel tähtsam ning rõõmu pakkuvam olla? Ma arvan, et me tegime ajalugu – siin, Viljandimaal, kus tavaliselt on kahe inimese kohta kolm erinevat arvamust ning tihti väga raskelt sündivad kompromissid ja kokkulepped.
Loodan, et ka need Kildu koolis aastate jooksul õppinud inimesed, keda praegu vana koolihoone mahajätmine kurvaks teeb, leiavad ajapikku rõõmu uutest võimalustest ja kokkuhoidvast kogukonnast.
Ilusat suvealgust kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : June 2016