Märts 2016
Märts – 29 päeva pikkune veebruar on läbi. Milliseid võimalusi pakkus üks lisapäev – mida selle jooksul jõudsite ette võtta? Või kadus see päev kõigi teistega koos märkamatult minevikku?
Veebruarikuust meenuvad Eesti Vabariigi 98. sünnipäev ja mitmed lahkunud kultuuriinimesed – nii Eestis kui Suure-Jaani vallas. Kui palju on väikese rahva ja riigi jaoks väärt üks üle maailma tuntud dirigent? Kui kalli turunduskampaaniaga tema tegemiste tulemusel Eesti tuntuse suurenemist võiks võrrelda? Eri Klas jõudis juhatada rohkem kui sadat sümfooniaorkestrit neljakümnes riigis Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Okeaanias – Stockholmis, Helsingis, Tamperes, Berliinis, Pariisis, Londonis, Haagis, Clevlandis, Chicagos, Bostonis, Los Angeleses, Detroidis, San Franciscos, Washingtonis, Tokyos, Sydney´is, Adelaide´is, Melborne´is jm. Teine Eestile tuntust toonud dirigent, Neeme Järvi kirjutab oma järelehüüdes muu hulgas: „Eri jõudis väga kaugele, maailma parimate orkestrite ette. Ja ta esines seal alati eestlasena, esindas alati Eestit. Kõik teadsid teda. Selliseid isiksusi ei ole enam palju jäänud. Isiksusi on üldse vähe ja tema oli üks suur isiksus.“ Ning ehk on huvitavad veel mõned faktid Neeme Järvi sulest: „Oleme Eriga sündinud samal päeval kaheaastase vahega. ... Olime mõlemad algul löökpillimängijad, meie ühine õpetaja oli Kristjan Vestre. Ja ka esimesed orkestrikogemused saime ERSOs löökpillimängijana. ... Dirigeerimine kui professioon oli sel ajal üsna unaruses ja kui siis mina läksin Peterburi õppima, astus sama sammu kahe aasta pärast ka Eri. Meie jaoks oli oluline dirigeerimise viimine rahvusvahelisele tasemele.“
Aga oluline on ka see, et igasse külasse jätkuks neid, kes teisi eest veavad. Kuidas nende panust mõõta? Või kas peab seda üldse mõõtma? Endel Leinsoo tegemistest Sürgavere koolis ja Sürgavere kooli mandoliiniorkestrist räägitakse siiani – kuigi naljatamisi võib öelda, et need tegemised jäid lausa eelmisesse aastatuhandesse. Ja kindlasti tulevad väga paljudele jõuluvanadele üsna tuttavad ette Uno Sikemäe kirjutatud salmid. Jõuluvana moodi nägi Uno ka ise välja, kui ta laatadel ja turgudel leti taga istus ning oma raamatuid müüs. Tema hea rütmiga lihtsatest asjadest rääkivad luuletused on ühtmoodi hästi mõistetavad nii lastele kui tema enda ealistele.
98-aastaseks saanud Eesti kohta on kuulda olnud üsna palju kriitikat. Et riik ei hooli inimestest ja et väga paljud peavad mujalt normaalselt tasustatavat tööd otsima. Ehk on selle mujalt tööd otsimise taga paljudel juhtudel siiski pigem soov võimaldada oma perele n-ö veel paremat elu – enamasti rohkem asju? Õhtuti linnades ringi liikudes võib näha, et autod uputavad nii suurte majade ümbrusi kui eramurajoone. Pered ei ole meil enamasti kuigi suured, aga pea igast hoovist leiab kaks, kolm – aga ka neli-viis autot. Kas elame väga viletsalt, kui suudame seda endale lubada? „See on ju tänasel päeval normaalne, muidu ei pääse üldse liikuma“, kuulen öeldavat. Jah, me harjume heade asjadega kiiresti ära. Ning ega selles polegi midagi paha. Lihtsalt tore oli vabariigi aastapäeva intervjuudest nii noorte kui vanade suust kuulda, miks Eestis on hea elada.
Peagi on sünniaastapäev Johann Köleril. Tema tegutsemine jääb Eesti Vabariigi eelsesse aega. Meenutagem juubelipidustuste lähenedes selle Kõõbral sündinud saunikupoja elu: õpinguid Peterburis, tööd Võnnus ja Peterburis, reise Euroopas, osavõttu rahvusliku liikumise algatustest. Meil on täna õppida ka rohkem kui sajand tagasi tegutsenud inimestelt.
Märtsis algab kevad ja läheme üle suveajale. Ilusat kevade ootamist!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : March 2016