November 2014
November. Mis selle kuuga kõige esimesena seostub? Ehk pikalt pimedad päevad ja halvad ilmad? Lõbusad sanditamised? Kas just pimeda aja rõõmsamaks muutmiseks ongi meie esivanemad just sellel ajal käinud sanditamas? Nii kadri- kui mardisandid on ju ühed päris lõbusad tegelased, kelleks tänasel päeval kehastuvad küll põhiliselt vaid lapsed – ja linnade magamisasumites kipub seegi komme välja surema. Veel aastatuhande vahetusel jooksid aga lapsed vaiksetes äärelinnades veel usinasti nii kadri- kui mardisanti ja laulsid vanu sanditamiselaule.
Oktoobrikuu viimane kolmandik tõi selle sügise esimese tõsiselt võetava udu. Kohati oli udu nii paks, et selle kohta võis kasutada väljendit „lõika või noaga“. Piimjas valga udu täitis madalamad kohad ja läbipaistmatud udulaamad hõljusid mõnel pool ka põldude kohal. Kogu õhk tundus niiskusest raske. Tahtmatult tuli tunne, et selles õhus on „veel midagi“ ja meenus, et on hingedeaeg.
Hingedeaja alguseks on mõnel pool olnud isegi mihklipäev. Kuigi enamasti seostub hingedeaeg novembri-oktoobriga. Et hingedeaeg inimesi veel kõnetab – nagu tänapäeval on kombeks öelda – näitab kasvõi küünalde rohkus hingedepäeval surnuaial. Kuigi varemalt oli komme hingi hingedeajal koju kutsuda ja neile toitugi panna, on ometi hea tõdeda, et komme mingilgi moel edasi elab ja esivanemaid ikka meeles peetakse. Muidugi võib hingedepäeva õhtul märgata ka akendele põlema pandud küünlaid – et hinged näeksid tulla, aga esivanematele kaetud lauast ja hingede nimepidi toitu maitsma kutsumisest ei ole mina oma tutvuskonnas kuulnud. Võimalik, et seda kommet täidetakse perega omakeskis ja ilma suuremat tähelepanu soovimata.
Hingedeaja keeldudest küll enamasti enam kinni ei peeta – ja kes jaksakski kogu pika hingedeaja olla naljatamata, naermata ja müra tekitamata.
Oktoobri lõpp muutis meie maailma. Midagi väga halba juhtus mitte kellegagi kuskil kaugel, vaid siinsamas, peaaegu meie endi juures – meie tuttavatega või tuttavate tuttavatega. Esimene surmaga lõppenud koolitulistamine Eestis toimus 27. oktoobril Viljandi Paalalinna koolis. Koolis, kus õpivad ka paljud meie valla lapsed ja töötavad mitmed meie vallas elavad õpetajad. Seda, et ükskord toimub selline tragöödia Eestiski, võis aimata ja karta, ometi lootsid kõik, et niipea see siiski ei juhtu. Kas suudame mõista – miks? Ja kas oskame elada nii, et see ei korduks?
Hingesoojust ja soojust hinge kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : November 2014