September 2014
On september. Ülisoe juuli on ammu ununenud ja võib kuulda kurtmist, et möödunud suvi oli jahe ja vihmane. Vihma on augustis tõesti päris tihti sadanud – mõnel pool lausa mitu kuunormi.
Suure-Jaani vallas alustas tööd uus kool. Aeg annab arutust, millised on läbi viidud koolivõrgu muudatuste tulemused ja kuidas inimesed uue olukorraga kohanevad. Loodetavasti jagub kõigil head tahet ja energiat vankri edasivedamisse oma panus anda. Selleks jõudu ja häid mõtteid!
„Lepakose Lugemistel“ väärtustest üldse ja Viljandimaa väärtustest rääkides tuletas endine Viljandimaa maavanem Lembit Kruuse meelde varemgi kuuldud arvamust, et kõige suurem väärtus on inimene. Lihtne. Väga paljud on ilmselt sellega nõus. Aga kas piisab vaid deklareerida, et kõige suurem väärtus on inimene? Mida teha, et inimene tunneks, et ta on väärtus? Kuidas inimest väärtustada?
Suure osa ärkveloleku ajast on inimene tööl. Mõnes firmas vahetuvad töötajad iga natukese aja tagant. Ehk nad ei tunne, et neid väärtuseks peetakse? Vahel näib, et teenindajaks on inimene, kelle tööandja valis n-ö vähemküsimise meetodil: kes selle töö eest kõige väiksema tasu küsis – ja ka hiljem pole nendesse inimestesse midagi investeeritud. Aga pole ju näiteks parimaks reklaamiks kui kelner teatab kliendile, kes toidu kohta uurib, et tema pole ise siin küll midagi söönud! Inimene on tõesti oluline väärtus.
Kui inimest väärtuseks ei peeta, võib seda lakata tegemast ka inimene ise. Mida saab teha omavalitsus, et inimene oma väärtust tunnetaks? Ja mida riik? Mida teised inimesed? Mida inimene ise? Sest vaid oma väärtust tunnetav inimene on enesekindel – enesekindlus annab aga väe.
Väärtust meetrites, kilogrammides või sekundites ei mõõda. Väärtuse kohta võib öelda, et see on inimeste peades. Vahel juhtub ka nii, et millegi väärtusliku olemasolust saame aru alles pärast selle kaotamist.
Kõigile väärtuste õigeaegset märkamist ja nende hoidmist!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : September 2014