Veebruar 2014
On veebruar. Väljas on talvele kohaselt külm ja maagi on pika ootamise järel valge.
Vallavolikogu ja alatiste komisjonide liikmete vahel – ning ilmselt paljudes kollektiivides ja peredeski – käivad ägedad vaidlused, milline peaks edaspidi olema Suure-Jaani valla koolivõrk. Kas üldse on vaja midagi muuta, kas üks kool või mitu, kas õppekohad nelja- või kuueklassilised, kas oma väike gümnaasium või Viljandi gümnaasiumi õppekoht? Milline valik on parim rahakotti ja meie laste tulevikku silmas pidades? Suurtele küsimustele lisandub palju pisikesi, aga inimestele ometi nii olulisi küsimusi ja muresid. Mis saab minu töökohast? Kus minu lapse koolitee sügisel jätkuda saab? Mis nime see kool edaspidi kannab, mille vilistlased on nii minu vanaisa, isa kui mina ise? Kui käivad tulised vaidlused, siis tuleb ette nii vastase ründamist ja süüdistamist, demagoogiat kui valestimõistmist ja solvumist. Muidugi on palju kergem asju oma mätta otsast vaadata ja n-ö tekki enda poole kiskuda, kui tervikpildist aru saada. Loodetavasti on siiski piisavalt vastutustundega arukaid kaasamõtlejaid ning otsused, mis lähemal ajal langetada tuleb, saavad läbikaalutud ja kindlustavad meie lastele hariduse, mis võimaldab neil õnnelik olla ja oma elust rõõmu tunda.
Jaanuari lõpus algas hiina horoskoobi järgi sinise puuhobuse või rohelise hobuse aasta, mis kestab 2015. aasta 18. veebruarini. Horoskoobitegijad kirjutavad, et hobune sümboliseerib õilsust, kiirust ja visadust ning sinine ja roheline värv dünaamilisust, tarmukust ja kirge. Hobuseaaastal sündinud inimesed olla arukad, head oraatorid, neile olla antud võime saavutada kõik, mida nad soovivad. Hobuseaasta võivat esile tuua inimeste positiivsed omadused kui ka vastupidi, negatiivsed küljed. Lisaks sellele õnnestuvat paljudel just sellel ajal vabaneda mitmesugustest eelarvamustest ja stereotüüpidest, mis segasid neil edasi liikuda ja takistasid arengut erinevates eluvaldkondades. Lootust andvad sõnad.
Jaanuari viimane nädal tõi kurva uudise Saaremaalt, Orissaare vallast. Kümmekond aastat Kurnuvere külas elanud rahvamuusiku Aleksander Sünteri võitlus raske haigusega oli lõpule jõudnud. Üks erilise väega mees oli läinud.
Viljandis jääb Sassi tegemisi meenutama pärimusmuusika teabekogu. Kõige enam teati Sassi ilmselt kui ansambli Oort solisti. Kust võttis Sass selle tohutu väe? Väljapool lava pole ilmselt keegi teda häält tõstmas kuulnud ja vaevalt ta kunagi midagi tormates tegi. Tean inimesi, kes pidasid Oorti Folgi kõige olulisemaks esinejaks – nende kontserdile tuli kindlasti minna. Väega muusika. Regiroki kõrval on minule aga kõige eredamalt meelde jäänud üks pisut rohkem kui kahe aasta tagune septembripäev Hüpassaares, kus toimus Sassi pereansambli kontsert „Alguse valguses“. Sass mängis alustuseks pala, mida plaadile polnud saanud panna. Mardi toas, omade keskel, võis seda lugu muidugi mängida – just nii nagu pillimees seda parimaks pidas. Lõõtsameeste poolt rahvamuusikaks mängitud – ometi algselt tunnustatud helilooja sulest pärit lugu oskab NII mängida vist ainult inimene, kes on mõistnud seda, mis enamuse eest suletud. Jah, muidugi oli see lugu „Ukuaru valss“ ja nagu pahatihti juhtub: kaamerat ega helisalvestit mul kaasas ei olnud. Ometi jäi sellest loost kustumatu jälg minu „mälukettale“.
Tahaks emmata maailma valgust...

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : February 2014