Aprill 2013
Aprill on käes, kuid talv ei taha ikka veel taanduda. Hanged ja jää püsivad visalt ning seal, kus olen harjunud nägema esimesi lumikellukesi, on alles tühjus. Alanud kevadest annavad aga märku päike ja varahommikust kõlav linnulaul.
Suure-Jaani vallas on kätte jõudnud aeg, kus järjest sagedamini arutletakse selle üle, milliseid muutusi on vaja teha, et aja ja oludega sammu pidada ning toime tulla.
Lähiajaloost meenub, kui kaua võttis aega arutelu selle üle, kas piirkonna väikestel valdadel on parem omaette edasi pingutada või koos piirkonna elu korraldada. Juba 20 aastat tagasi räägiti kolme omavalitsuse ühinemise vajadusest. Korraldati koosolekuid ja peeti läbirääkimisi. Ometi ei saanud asjast asja veel pikki aastaid. Olgu põhjustega kuidas on, aga kui kaheksa-üheks aastat tagasi inimeste käest küsiti, mis nemad ühinemisest arvavad, ütlesid paljud, et neid on arutelud juba ära tüüdanud ning tehtagu ometi see asi ära, mis siin enam küsida. Alles pisut rohkem kui seitse aastat tagasi sai ühinemine teoks.
Ka nüüd, kui Viljandi ümbruse vallad on ühinemas, on vahel küsitud, et kuidas kahest vaesest kokku pannes rikas saab? Kas just rikas, aga koos on siiski paljusid asju kergem korraldada. Nagu perede tasandilgi. Näiteks on paljud tähele pannud, et pensionäridest paar tuleb üsna hästi toime, samas kui üksikul pensionäril on toimetulemine päris raske.
Praegu räägitakse vajadusest teha muutusi koolivõrgus. Räägitakse juba nii kaua, et paljud on tüdinenud – tehke ometi kord midagi. Ilmselt on aastaid rääkimist kõige suurema jälje jätnud neile, kes töötavad reformimist ootavates asutustes. Ei ole ju kerge elada aastaid teadmisega, et kohe-kohe võib sinu töökoht kaduda või toimub olulisi muudatusi. Pinge kasvab – nii inimestes kui kollektiivides.
Milline võiks Suure-Jaani valla koolivõrk olla, et lapsed saaksid piisavalt hea hariduse? Aga millega hariduse headust mõõta? Kas on näitajaks riigieksamite tulemused, keskmine hinne, edasijõudjate protsent, olümpiaadidel saavutatud tulemused või hoopis miski muu? Kes oskab seda öelda? Teadmiste ning omandatud õppimise- ja analüüsimise oskuse kõrval on minu arvates oluline ka see, et lastel oleks vähemalt niipalju klassikaaslasi, et nende seast endale sõpru leida ning tulevaseks eluks kollektiivis käitumise oskusi omandada.
Meenub üks iidne lugu, kus teenekas aukandja pahandas, et valitseja valis esimeseks ministriks mitte tema, vaid kellegi teise. Selles loos jõuti järelduseni, et ükski mineviku teenete loetelu ei kaalu üles ots¬tarbekust tulevikus. Kunagi ei peaks toimima "sellepärast, et", alati tuleks toimida "selleks, et". Kõige nõrgem "selleks, et" on tugevam kui kõige tugevam "sellepärast, et".
Kas oskame „päriselu“ raskete küsimuste korral aru saada, mis on see „selleks“? Mida me tegelikult tahame, mis on eesmärk? Tihti on vaidlustes ja aruteludes üheks olulisemaks argumendiks „Nii on olnud“. Aga kas see on kõige olulisem argument?
Kui kaugele peaksime otsuseid tehes vaatama? Võib-olla oleks vaja vaadata mitte üks, vaid kaks sammu ette? Ajast pisut ees olemine võib nii mõnelgi juhul anda tuntava eelise. Edulugude taga on enamasti julged ja ebastandardsed otsused. Aga selliseid otsuseid on enesestmõistetavalt väga raske teha.
Tarkust mõtetesse! Kaunist kevadet!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : April 2013