Märts 2013
Veebruari lõpp. Õhtupäike kuumutab läbi klaasi ja mootorimüra sekka voogab Johanna ja Henriku suust „Kui sa tahad nii...“. Taevas värvub järjest rohkem kuldpunaseks. Mis muud kui hetke nautida.
„Kui sa tahad nii, olen sulle nagu keegi muu.“ Keegi muu? Kas suudame olla keegi, kes me ei ole? Kui kaua me jõuame olla keegi, keda meie asemel näha tahetakse? Aga kui oleks hoopis „vastupidi“ – oleks ise. Kui muidugi teame, mida me ise tahame. Kas oskame vaadata enda sügavaimatesse soppidesse? Võimalik, et see on isegi raskem kui mõista teiste väljaütlemata sõnu ja varjatud mõtteid. Aga kindlasti on kõige parem, kui jääme iseendaks. Võimalik, et suudame siis isegi „põhjakaare lõunasse lükata“ ja kellelegi jääb meist „mälestus surmani“ – nagu laulab raadio.
Laul lõpeb, läänetaevas hakkab lillakaks värvuma ja märtsi esimesteks öödeks lubatakse külma.
Aga kevad ei ole enam kaugel.
Veebruari viimasel päeval tähistati Artur Kapi 135. sünniaastapäeva. Mais täitub 105 aastat Eugen Kapi ja septembris 100 aastat Villem Kapi sünnist. 180 aastat tagasi sündis Joosep Kapp, kelle eestvedamisel loodi omal ajal nii pasunakoor, laulukoor kui näitering. 1887. aastal asutatud „Ilmatari” selts, mille auesimeheks ta oli, tegutseb Suure-Jaanis tänagi. Veel kestavad ka koorilaulu- ja puhkpillitraditsioonid. Et need traditsioonid edaspidigi jätkuksid, selle eest tuleb hoolt kanda. Iseenesest ei juhtu mitte midagi. Iga uue ettevõtmise taga on mõni inimene ja ka traditsioonide tekkimise ning püsimise taga on inimesed. Kuigi kipume seda vahel unustama. On kultuuripärandi aasta. Eks ole seegi märgiks, et on aeg selgeks mõelda, mis on vaimne ja materiaalne kultuuripärand ja kuidas neid meie järel tulejatele edasi pärandada.
Päikest ja kaunist saabuvat kevadet!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : March 2013