November 2012
November on käes. Esimene lumi on ees ootavast talvest juba märku andnud. Hingedeaeg on tavaliselt aasta kõige pimedam – ja paljude jaoks ka rusuvaim – aeg. Nüüd on hea õhtul soojas toas istuda, midagi nokerdada, lugeda, omi mõtteid mõlgutada.
Ilmselt mäletavad paljud omal ajal väga populaarseid noorsoojutustusi „Kadri“ ja „Kasuema“ – ning viimase ainetel 1985. aastal valminud mängufilmi „Naerata ometi“. Kindlasti olid need raamatud paljude noorte inimeste lemmikraamatute hulgas. Kui palju teate aga nende jutustuste autorist Silvia Rannamaast? Kas teate, et ta elas pea üheksakümne aasta vanuseks ja lahkus meie hulgast alles viis ja pool aastat tagasi? Ja kas olete lugenud kirjaniku luuleraamatut „Sinule, ema“?
Loen seda raamatut, mis kuulutati 2005. aastal üheks 25-st Eesti kaunimast raamatust ja mõtlen, et see oleks nagu õpik. Kaunis luule vormi valatud õpik. Või kasutusjuhis. Kõik tundub nii lihtne, aga ometi nii keeruline. „Kaitse oma lapsi külluse ja kõiksaamise eest.“ „Ära asenda armastust asjadega.“ „Kingi oma lapsele kõige väärtuslikumat – aega!“ „Keera televiisor korrakski kinni,“ „Olgu su pidu kaunis ja väärigu su laste unistusi!“ Lihtsad asjad, mis kipuvad ometi nii sageli ununema. Seetõttu ei tee vist paha meenutada Silvia Rannamaa poolt kirjutatud ridu:

kui sa tahad, et su laps saaks õnnelikuks,
hoidu mõtlemast –
m i n u laps peab saama õnnelikuks!
Alles kui sa oled seda meelt, et l a p s e d,
KÕIK LAPSED PEAVAD SAAMA ÕNNELIKUKS,
on su lapsel lootust.

Kaunist hingedeaega ja pidagem meeles, et meist kõigist oleneb kõik.

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : November 2012