November 2011
November – aasta eelviimane kuu. Oktoobri viimane nädal oli Suure-Jaani kandis udune. Just sellisena kirjeldatakse hingedeaega rahvakalendris: ilmad on sel ajal pimedad, udused ja sumedad. Neljapäeva õhtuti oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.
Oktoobri alguses tähistasime õpetajate päeva. Milline ta on – tänapäeva õpetaja? Meediast kuuleme põhiliselt sellest, et õpetajad ei saa väärilist palka. Aga millised on tänase õpetaja isikuomadused ja kui haritud ta on? Millised on tema huvid? Kui sellele mõelda, siis meenub kindlasti üks Suure-Jaani endistest koolijuhtidest – Paul Kondas.
Paul Kondas oli koolmeister, tegutses erinevatel kunstialadel, luuletas, tegi teatrit, tegeles fotograafiaga, mängis viiulit ja maalis, oli kirglik kala- ja jahimees. Ta oli isemõtleja. Kondas oli mõned aastad Tartu ülikoolis õigusteadust ja kaubandust õppinud, kuid siiski pedagoogilise hariduse ja kutse kasuks otsustanud. Paul Kondasel oli elus neli lemmikala: kirjandus – luuletamine, ka luulekeele täiendamine; maalikunst; muusika – viiulimäng, kooliorkestrite ja laulukooride juhatamine; teatritegemine – ka näidendite kirjutamine ja praktilise teatriteooria väljatöötamine. Võime vist öelda, et Paul Kondas oli väga mitmekülgne mees, kuigi täna tuntakse teda kõige rohkem tema naivistlike maalide kaudu. Enne pensionile jäämist õpetas Kondas koolis keemiat, füüsikat, joonistamist ja tööõpetust, aga ta on õpetanud pea kõiki aineid, samuti rahvatantsu, malet, kabet, piljardit, raamatute köitmist jm. Suure-Jaanis meenutavad teda Kondase kool ja Kondase park, Viljandis rajas ta töölisnoorte keskkooli – temanimelises muuseumis olevast 36 naivistlikust maalist rääkimata.
Informatsiooni saamise ja liikumisvõimalused on täna oluliselt paremad kui kolmveerand sajandit tagasi. Kas tänapäeval on õpetajalt sellist mitmekülgsust liigne oodata? Või ehk siiski? Kas tänapäeval üldse mahub haritud inimese „mõõdu sisse“ erialale lisaks natuke joonistamisoskust ja pisut pillimänguvilumust? Teadasaamise janu ja lai silmaring ehk siiski? Oleks ju hea teada, et matemaatika- või füüsikaõpetaja lisaks oma aine heale edasiandmisele innustab õpilasi teatriga tegelema ja klassikalise muusika kontserdile minema. Mis inimeses sedalaadi mitmekülgsust soodustab? Päris tihti öeldakse: „Selle palgaga, mis õpetajale makstakse, pole lootustki, et mehed kooli tööle tuleksid.“ Kuigi enamus inimesi väidab, et nende arvates Eestis soolist diskrimineerimist ei ole, tekib siinkohal küsimus: „Kui paljud peavad õpetajatele makstavat palka piisavaks, et haritud naised tulevikuski õpetajaameti valiksid?“ Kui palju tuleks tänapäeval koolis palka maksta, et võimalikult paljudel õpilastel oleks vähemalt üks Kondase „mõõdus“ õpetaja? Või kas sel üldse materiaalsete väärtustega mingit seost on?
Mõttetihedat hingedeaega!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : November 2011