August 2011
Suvi hakkab teise poolde jõudma. Juba on perenaistel metsa- ja aiaandide sissetegemise aeg. Eesti inimesed on siiani tublid kogujad. Selle kogumise ja hoidistamise kombega põhjendatakse isegi meie poodides olevaid naabermaadest kõrgemaid suhkruhindu. Igal asjal on „kaks otsa“. Suvi on ka energia, muljete ja elamuste kogumise aeg.
Kuigi iga nädalavahetus pakub suures valikus suvelavastusi, festivale, laatu, spordivõistlusi – ja kaunist rannailma, meenub eelnenud kuust ka üks selline ettevõtmine, millest ilmselt väga paljud osa said – kasvõi televiisori vahendusel: noorte laulu- ja tantsupidu Maa ja ilm. Lavastajate vastuseotsimine küsimusele Mis maa see on, on küll üsna elavat diskussiooni põhjustanud ja kurjustamistki saanud, aga ometi tundub, et noortele läks selle küsimuse esitamine ja sellele vastuse otsimine korda. Milline maa on Eesti? Enese sisse vaatamine ei tee kunagi halba – isegi mitte pidupäevadel. Miks siit minnakse ja miks siia tagasi tullakse? Võib-olla on ka sellistelt pidudelt saadud emotsioon see, mille pärast siia jäädakse või siia tagasi tullakse? Just tagasi tulemine on ühe väikese rahva jaoks oluline – sest pole ju maailmas ringi vaatamine ja kogemuste kogumine paha – pigem on see pea möödapääsmatult vajalik. Teiste kultuuride ja rahvaste tundmaõppimine aitab meil paremini mõista maailma ja meid endid.
Et anda meie noortele võimalust tundma õppida teisi kultuure ja kombeid, osaleme ka sel aastal rahvusvahelise noorte puhkpilliorkestri Wersalinka töös. Poolas toimuvas laagris õpitavast antakse n-ö aru kõigis osalevates maades: Poolas, Valgevenes ja Eestis. Suure-Jaanis toimub kontsert taasiseseisvumispäeval, 20. augustil. Ka sel aastal osalevad nii Rein Vendla õpilased kui Viljandi muusikakoolis õppivad meie valla noored. Oleme rohkem kui kunagi varem kaasanud noori, kes on alles oma muusikutee alguses. Kogemused tulevad õppides ja harjutades. Loodan, et rõõm muusikast on suurem kui harjutamise vaev, sest ei tule ju ühegi instrumendi mängimise oskus iseenesest – naudingut pakkuvale mängule eelneb hulk harjutamist, mis enamuse jaoks on tüütu. Ometi teeb just see suhteliselt tüütu harjutamine meistriks. Lõppenud pärimusmuusika festivalil Viljandis oli päris üllatav kuulda kui palju harjutavad pillimängu need, keda me võime nimetada suurteks meistriteks. Kui oleme endale eesmärgi seadnud, tuleb järjekindlalt selle poole liikuda. Öeldakse, et kõik on kinni meie peas. Jah, enamasti säeme endale ise piirid, mida siis ületada ei suuda.
Kauneid suveelamusi kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : August 2011