Aprill 2011
Käes on aprill, kuid talvist lumeuputust jagub veel kõikjale. Suurema liiklusega teede ääres meenutab lumevallide värv küll pigem kivisöe lademeid, aga vaatamata sellele on hanged visad kaduma. Väljasulav mustus ja rämps paneb kannatamatult kevadist rohelust ja tärkamist ootama. Roheluse asemel toob aga väljasulavale mustusele leevendust hoopis uus puhas lumi. Ei mäletagi, et veel märtsi lõpus oleks olnud selliseid tuiske, mis mõnel päeval nähtavuse pea nulliks muutsid ja kohati isegi suured teed umbe tuiskasid. Aga just selline oli käesoleva aasta märtsikuu lõpp. Nagu veebruar või detsember – ütles nii mõnigi.
Öeldakse, et kui miski saab vussi minna, siis ta läheb. Lehe tegemisel on vussiminemiseks mitmeid võimalusi. Eelmises Leoles on juhtunud selline äpardus, et ühe inimese perekonnanimi on valesti kirjutatud. Juhtunust on eriti kahju, sest just inimese nimi on see, mille peaksime alati ja kõikjal püüdma õigesti kirjutada-öelda. Mulle meenub sellistel juhtudel alati üks mu kunagine töökaaslane, kes allkirjastamiseks toodud dokumentide puhul ei unustanud iial küsida, kas dokumendis olevad nimed on ikka mitu korda üle kontrollitud. Eelmisest lehest leidsid aga lugejad paraku nime, mis oli toimetaja tippivate sõrmede all seletamatul moel Kappide ühe järeltulija nimega – Intelmann – asendunud. Vaid pisike vääratust, aga – tulemuseks suur viga. Suure-Jaani Gümnaasiumi kõnevõistlusel II koha saanud töö, mida võisime kuulda ka aktusel Lembitu juures, „Et võita, tuleb vaeva näha“ autor on Marianne Ingermann. Vabandan.
Emakeelepäeva meenutades lähevadki mõtted sellele, milline tähtsus on sõnal. Ja kui kaugele võime sõna vaba (lohaka?) kasutusega minna, ilma et ütleja/kirjutaja mõte täiesti vääralt adressaadini jõuaks. Üsna igapäevaselt pruugitakse mitmeid väljendeid, mille puhul tundub, et tähendusele eriti ei mõelda. Lausele „Ma tahaksin sind tänada“ tahaks vastata: „Palun täna“. Kuigi vahel tõesti on asjakohane ka oma tänada tahtmisest teada anda. Selliseid pisikesi "apsakaid" kuuleme ja ka näeme aina sagedamini. Võidakse väita, et mis tähtsus sellel on, nagunii kõik saavad aru, mida tegelikult öelda taheti. Kuid loodan siiski, et lause „Armu anda, mitte maha lasta!“ ei asendu ühel päeval lausega „Armu anda mitte, maha lasta!“, kus inimese elu üle otsustamine võib sõltuda vaid koma valesti kasutamisest.
Kaunist kevadet!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : April 2011