Märts 2011
Käes on märts – päike käib juba kõrgemalt ja vaatamata külmale on õhus kevade lõhna.
Käesoleva veeru kirjutamise ajal on Riigikogu valimised alles ees, kuid kui leht lugejateni jõuab, peaks valijate tahe selleks korraks teada olema. Erinevad ennustajad on Riigikogu kohta pakkunud kahele Suure-Jaani vallas elavale kandidaadile. Järgmisel neljal aastal ilmselt on meie kandi inimestel n-ö kelle pintsakunööbist külavahel kinni võtta ja aru pärida.
Eelmisel kuul toimus üks Suure-Jaani piirkonna jaoks väga oluline sündmus – valmis Lõhavere Ravi- ja Hooldekeskuse juurdeehitis. Selle hoone kasutuselevõtmisega muutusid hooldekeskuse inimeste elu- ja töötingimused oluliselt paremaks. Juurdeehitis tundub vana hoone kõrval kui klaaspalee – suurtel akendel peegeldumas põlised puud. Kui tehtud saab ka vana hoone rekonstrueerimine, ei pea me enam vanurite ees silmi maha lööma. Lõhaveres on loodud igati kena keskkond inimestele, kes vajavad hooldamist.
Kuid just selles kaunis hoones tahaks Martin Luther Kingi sõnadega hüüda – I Have a Dream. Jah, üks unistus tuleb nendes kaunites ruumides veel selgemalt silme ette. Millal jõuame kord Eestis nii kaugele, et meil on pakkuda piisavalt erinevaid sobivaid elukohti vanemaealistele inimestele? Praegu tundub, et enamus eakatele mõeldust on neile, kes endaga peaaegu üldse enam ise hakkama ei saa – kes vajavad pidevat hooldust, kes on voodihaiged. Eks teab vist igaüks mõnd vanainimest, kes kuskil maakodus kõigest väest pingutab, et ikka ise oma elu korraldamisega toime tulla. Vanadekodu on praeguste eakate jaoks enamasti viimane võimalus – kuni veel vähegi võimalik, sinna ei kiputa. Välismaal näeme aga eakatele mõeldud asutustes tihti rõõmsaid ja veel suhteliselt ettevõtlikke vanemaid inimesi, kes on oma elu korraldamisest vaid mõne osa teiste teha jätnud.
Milline võiks olla see koht, kus vanainimesel oleks hea kerge – eakohane – elada? Kuhu meelsasti asutaks, kui ollakse näiteks üksi jäänud ja enam maja või suurt korterit ei vajata – ega jõuta pidada? Kui ei jaksa enam ise lund rookida, muru niita ja hekke pügada või kui haiged jalad ei luba keldrikorrusel kütmas käia. Kui teisel korrusel asuvasse magamistuppa on liialt raske minna. Kui kaugest metsatalust enam poes ei jõua käia. Harvad pole ju enam need juhud kui lapsi on küll mitu, aga paraku on kõik enda elud kuskile kaugemale – lausa välismaalegi – sättinud ja pääsevad küllagi vaid haruharva – igapäevasest aitamisest rääkimata.
Nii mõnigi kord tahaks mõnele vanainimesele soovitada, et koligu ta väikesesse keskküttega korterisse kuskile poe ja inimeste lähedale – kus vajadusel kergem ka abi saada. Kuid samas tuleb endale aru anda, et päris sobivaid elukohti tihtipeale peaaegu ei olegi. Isegi esimesel korrusel asuvatesse korteritesse tuleb meil tavaliselt mööda treppi tõusta – iseseisvaks abivahendiga ja eriti ratastooliga liikumiseks on aga sedagi liialt palju.
Kas sobiv elupaik on selline nagu neid näiteks Rootsis ja Soomes nähtud: üks-kaks väikest keskküttega tuba, kuhu saab kaasa tuua oma mööbli – madalas majas, kus igasse korterisse pääseb otse, ilma trepita; mugavalt sisustatud kööginurk – maailmas toodetakse isegi spetsiaalselt vanemaealistele ja vaimupuudega inimestele mõeldud köögitehnikat; WC ja dušš; soodne asukoht, et võimalikult ilma kõrvalise abita omaealistega suhelda ja vajalikke asjatoimetusi teha; võimalus toitu tellida ja meditsiiniabi saada; võimalus tellida koristamist; naabrivalve teiste samasuguste inimeste poolt? Kas selliste võimaluste olemasolul meie inimesed neid kasutaksid? Muidugi eeldusel, et sellise n-ö pansioni tüüpi elamise eest maksta jõutaks. Hetkel on vanadekodude kohamaksumused enamuse inimeste pensionitest suuremad.
Suurimaks puuduseks on vanadekodudes minu arvates privaatsuse vähesus. Paljud meist on nooruses ühiselamus elanud või mõnda aega haiglas viibinud, aga kas kujutate ette, et peate aastaid elama olukorras, kus teil ei olegi kuskil mujal olla kui koos kolme, kahe või heal juhul ühe võõra inimesega ühes toas? On ütlemine – oma tuba, oma luba. Oma luba magada või olla üleval, naerda või nutta – tuult lasta! Just sellest oma loast tahab ju iga inimene võimalikult kaua kinni hoida. Saan aru, et inimesed võivad rohkem maksta ja omaette toas elada. Paraku on selline võimalus suhteliselt vähestel. Seetõttu ongi mul unistus, et jõuame kord sinnamaale, et ei oleks ainult „viimane võimalus“ – et oleksid ka „eelviimased võimalused“.
Lõhaveres jätkuvad nüüd rekonstrueerimistööd – järgmine samm edasi selle poole, et võimalikult paljud saaksid elukoha lähedal võimalikult mugava vanaduspõlve veeta. Kui ehitustööd lõpetatud ja park korrastatud, võime tõdeda, et meie vallas on Olustvere ja Lahmuse kõrval kolmaski kordasaanud mõisasüda, mis meie piirkonda hulga töökohti pakub.
Päikest ja soojust kõigi südamesse!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : March 2011