Veebruar 2011
Veebruar on seekord jälle lubaduste andmise aeg – 6. märtsil valime Riigikogu liikmeid. Peaaegu kõik lubatav oleks realiseerudes väga teretulnud – olgu siis üleilmse hinnatõusu peatamine, tasuta kõrgharidus või suuremad pensionid. Aga kuidas meeldiksid meile need lubadused siis, kui neid antaks vormis „Tunduvalt suuremate maksudega kindlustame edaspidi ka väheneva töötegijate arvu juures kõrged pensionid“?
Paljude lubaduste täitmine on tegelikult valikute küsimus. Valikute tegemise aeg on kätte jõudnud ka Suure-Jaani vallas. Kas suudame edaspidigi majandada nelja põhikooli, kui palju jõuame lastele pakkuda huviharidust, kui palju jaksame toetada neid, kes ise toime ei tule, kas jõuame heaperemehelikult hallata oma hooneid?
Sellised küsimused ei vaeva ainult meid – hiljuti Soomes sõprusvallas Jokioises kuulsime, et analoogilisi arutelusid oli hiljuti neilgi. Veel eelmisel aastal oli Jokioise vallas neli alamastme kooli (1.–6. klass) ning üks umbes kolmesaja õpilasega ülemastme kool (7.–9. klass). Kaks alama astme kooli otsustati sulgeda – õpilasi jäi liiga väheks. Et iga koolist rohkem kui kahe kilomeetri kaugusel elav laps viiakse Soomes nn koolitaksoga (Jokioises on selleks umbes 10-kohalised väikebussid) kooli, tähendab see sajakonnale lapsele pisut pikemat koolisõitu kui siiani. Talude tühjenemist suletud koolide piirkonnas soomlased meist erinevalt ei karda. Gümnaasiumis ning muusika- ja kunstikoolis käivad aga valla noored Jokioise keskusest umbes üheksa kilomeetri kaugusel Forssas. Forssa huvikoole kasutavad viis omavalitsust, makstes linnale oma laste eest kohamakse. Soomlased ütlesid, et hetkel on nende kogukonna kõige suuremaks aruteluks see kuidas integreerida oma ühiskonda mujalt tulijaid, et ei tekiks getosid.
Teistest kultuuripiirkondadest tulijatega seotud probleemid on meil ilmselt alles ees. Ehkki inimeste arv Eestis on kümne aasta jooksul rohkem kui kolmekümne tuhande võrra vähenenud, võivat praktiliselt kõigi omavalitsuste arengukavadest lugeda, kuidas plaanitakse elanike arvu suurendada. Aga võib-olla oleks nutikas selle vähenemistendentsiga leppida ja sättida oma tegemised selle järgi? Meil on küll ütlemine, et „esimesed heidetakse“, ometi näitab elu tihti, et need, kes hakkavad esimesena liikuma, saavad eelise ja jõuavad ka esimesena kohale. Võib-olla osutub mõnele piirkonnale nokiaks hoopis idee „eakate paradiisist“ – võimalikult täiuslike teenuste pakkumine neile, kes mõnusalt eluõhtusse jõuda tahavad? Kes oskaks täie kindlusega öelda, on see idee jabur või pigem nutikas?
Vahel näib, et pea igal pool peetakse päästerõngaks turismi. Võib-olla on hoopis olulisem leida oma – eristuv – nišš? Kui küsida Suure-Jaani kanti asunud inimestelt, mis neid siia elama tõi, kuuleme tihti vastuseks, et ilus vaikne koht. Kui palju võõraid võiks siit päevas läbi käia, et elanikud ikka veel kohta „ilusaks, vaikseks“ peaks? Kui meenutame maailma tuntud turismipiirkondade külastamist, siis kas tahaksime ise seal elada või eelistaksime sinna vaid lühiajaliselt sõita? Kui nüüd pisut fantaseerida, siis miks ei võiks mõni piirkond kenasti ära elada sellest, et tema kodanikud näiteks internetitsi oma kodudest hästitasustatud kaugtööd teeksid ja ilusat vaikset keskkonda naudiksid? Või saaksid oma sissetuleku mingi eseme – mis toodetud keskkonda säästvalt – müügist teistes piirkondades? Ainus võimalust „väljast“ raha saada ei ole ju rahakotiomajaid enda juurde ostma ja tarbima kutsuda. Ajaloost meenub, et edasiviivateks avastusteks on tihti osutunud esimesel pilgul hulluna tundunud ideed. Laskem siis mõtetel ja fantaasial lennata. Võib-olla õnnestubki peatada ka üleilmne hinnatõus.
Kainet kaalumist ja tarku valikuid!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : February 2011