Detsember 2009
2009. aasta seab end lõpusirgele - käes on aasta viimane kuu.
Kes vähegi koduseinte vahelt väljas käib - või kasvõi vaid televiisorit vaatab - on kindlasti märganud, et on aeg, mida kaupmehed aastaringist kõige rohkem armastavad. Ei tea, kas vaatamata majandussurutisele - või just seetõttu, aga esimesi jõulukaupu nägin pealinnas müügil juba oktoobrikuu algul! Kui meenutan eelmistel aastatel reporterite poolt inimestele esitatud küsimust: „Kui palju teie jõulukinkide ostmisele raha kulutasite?”, siis oli toonagi vastuseid n-ö seinast seina - mõnest sajast kroonist kuni sadade tuhandeteni. Päris tihti kulutati üsnagi suuri summasid. Raskemaks muutunud ajad panevad ehk rohkem mõtlema, et kas ikka õnn peitub suures kingikuhilas - nagu me neid põhiliselt Ameerika jõulufilmidest näha võime. Võib-olla toob saajale hoopis rohkem rõõmu hoolikalt valitud või ise tehtud pisike südamlik kingitus?
Kingitustega seoses meenub ka üks vana õpetlik lugu.
Ühes külas elas kord üks vana mees, kellele meeldisid lapsed. Ta veetis nendega palju aega ja armastas neile ka mänguasju kinkida. Need mänguasjad olid aga väga õrnad ja läksid tihti laste käes katki ning lapsed nutsid siis kibedasti.
Lapsevanemad läksid mehe juurde ja ütlesid talle, et ta on tark mees, kes tahab lastele head, aga miks teeb ta neile nii õrnu mänguasju, mis ettevaatusest hoolimata katki lähevad ning lapsi nutma panevad. Samas on need kingitused aga nii ilusad, et võimatu on nendega mitte mängida.
Vana mees vastas naeratades: ”Lähevad aastad ja kord kingib keegi teie lastele oma südame. Loodan, et need mänguasjad õpetavad neid selle hindamatu aardega hoolikalt ümber käima.”
Jah - kõige paremad kingitused ei pruugi üldse mitte midagi maksta. Ja võib-olla oleme me ise paljudel juhtudel need „kõige paremad kingitused”. Iga päev suure rahvahulga seas liikuvad ja tööl käivad inimesed ei pruugi tihti taibata, kui väga ootab mõni üksi elav memm või taat kedagi, kes lihtsalt tuleks ja natukenegi aega teda lihtsalt kuulaks. Või kui väga igatseb vanu tuttavaid näha hooldekodus vanaduspõlve mööda saatev naabritädi. Või kui üksikuna tunneb end tegelikult ema, kelle lapsed on kuskile võõrsile või suuremasse linna elama asunud. Või kui tore oleks näha oma endisi õpilasi ... või kunagist klassikaaslast ... või... Usun, et igaüks suudab tegelikult vaid oma aega kinkides kellelegi rõõmu pakkuda. Ning olgem ausad, need „iseenda kinkimised” toovad tegelikult rõõmu ka kinkijale endale. Leidkem siis vähemalt jõuluajal igaviku küljest nii palju aega, et seda natukenegi teistele kinkida.
Südamlikke saabuvaid jõule kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : December 2009