Oktoober 2009
Suvest on märkamatult vinge tuule ja vihmahoogudega sügis saanud.
Kõige muu kõrval võime oktoobrit ka kohalike valimiste kuuks nimetada. Valime endale neljaks järgmiseks aastaks esindajad, kes meile kõige lähemal tasandil - valla- või linnavolikogudes - meie elu korraldust määravaid valikuid ja otsuseid teevad. Seejuures peavad nemadki lähtuma kogu riigis kehtivatest seadustest. Ometi sõltub päris palju kõigi meie igapäevaelu puudutavat just kohaliku volikogu otsustest. Need ei ole otsused, mida teeb „keegi kuskil”. Neid otsuseid teevad inimesed meie endi keskelt. Just seetõttu on oluline, et kõik kasutaksid oma õigust ja valiksid end esindama inimesed, kes nende arvates seda kõige paremini teeksid.
Võib kurta Eestis kehtiva valimissüsteemi üle ja kurjustada valimiste eelse kemplemise ning ärapanemise pärast - aga kas ikka tasub seetõttu enda eest otsustamine anda kellelegi teisele? Teatavas mõttes on valimisõigus ka kohustus - kogukonna ees - teha parim võimalik valik.
Praegu on aeg, mida tinglikult võiks nimetada „igasse külasse oma ooperimaja” - püütakse kõigile ja kõikjale midagi lubada. Valimisplatvormid tunduvad enamasti muidu nii palju räägitud masust puutumata jäänud olevat. Valimine ei pruugi alati lihtne olla: võib juhtuda, et sõnad erinevad tegudest - ja tuleb osata näha nende taha. Või et asjad ei ole lähemal uurimisel sellised, nagu kaugemalt vaadates paistavad.
Üks vana lugu räägib kahest inglist, kes jäid ühte rikkasse peresse ööbima. Pere ei olnud külalislahke ja pani inglid ööbima külma keldrisse. Kui nad asemeid tegid, märkas vanem ingel seinas auku ja müüris selle kinni. „Miks sa seda teed?” küsis noorem ingel. „Asjad ei ole sellised, nagu paistavad,” vastas vanem.
Järgmisel ööl ööbisid inglid ühes külalislahkes vaeses peres. Pererahvas jagas inglitega oma toitu ja pakkus neile ööbimiseks oma voodeid. Hommikul ärgates leidsid inglid peremehe ja -naise nutmas. Öösel oli surnud nende ainuke lehm - perekonna ainus tuluallikas.
Noorem ingel küsis vanemat: „Esimese peres oli kõik olemas, ometi sa aitasid neid. Teisel perel ei olnud midagi, kuid nad olid valmis meiega kõike jagama. Ometi sa lasid nende ainsal lehmal surra. Miks nii?”
„Asjad ei ole sellised, nagu paistavad,” vastas vanem ingel. „Keldris nägin, et seinas olevasse auku oli peidetud kulda. Ma parandasin seina ära, et peremees, kes ei soovinud head teha, seda ei leiaks. Järgmisel ööl tuli surmaingel perenaisele järele, kuid ma andsin talle lehma. Asjad ei ole sellised, nagu paistavad.”
Me ei tea kunagi kõike. Eilne on ajalugu. Homne on saladus. Tänane päev on - kingitus.
Käesolevas lehes tutvustavad oma seisukohti kõigile lugejatele need kandideerijad, kes seda soovisid. Ülejäänud kandidaadid on otsustanud teiste teavitamismooduste kasuks. Kõigi Suure-Jaani Vallavolikokku pürgijate nimed leiate järgmiselt leheküljelt. Loodan, et kasutate võimalust, mis avaneb vaid iga nelja aasta tagant. Kui tundub, et muud põhjust selleks ei ole, siis kasvõi selleks, et võiksite Ken Kesey kirjutatud ja Jack Nicholson poolt 1975. aastal kuulsaks mängitud tegelase McMurphy moodi öelda: „Mina vähemalt proovisin (midagi muuta)”.
Ilusat sügist kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : October 2009