August 2009
Suvel liiguks aeg nagu kiiremini - juba ongi käes august. Varsti on ööd pimedad ja loodus võtab küpseid toone.
Juuni ja juuli on pakkunud rohkelt elamusi meie meeltele. Juunis said Suure-Jaani inimesed nautida suurepärast muusikat, kaugemale minemata. Praktiliselt tulid koju kätte nii sümfooniaorkester kui vabariigi tippinterpreedid - võta ainult vastu.
Juulikuu alguses pakkusid paljudele positiivseid elamusi tantsu- ja laulupidu. Neid pidusid on meil ikka nii osatud teha, et pisaraid näeb ka karmide meeste silmades. Seegi kord oli Jaan Tätte osanud väga lihtsate sõnadega väga olulistest asjadest rääkida - ja see puudutas paljude südant ning kriipis hinge.
Kuu lõpp tõi aga Viljandimaale kokku folgihuvilised. Et teemaks oli soolo, siis võis nii suurtel välilavadel kui õdusates saalides näha kümneid inimesi, kelle kohta võib kokkuvõtvalt öelda, et iga instrumendiga saab väga huvitavat head muusikat teha - kui vaid instrument õige - oskaja - inimese käes on. Iga mängija paneb muusikasse osakese endast - ja kui see on piisavalt suur osa, siis on teistelgi seda huvitav kuulata. Ning minu arvates muutub siis väheoluliseks, kas tegemist on klassikalise või modernse muusikaga, kas mängitakse kitarri, torupilli või balalaikat - või on tegemist hoopis kõrilauluga. Meie võime kaunitest helidest rõõmu tunda ei tohiks ju mingeid piire omada - kui me just ise neid piire endale välja mõelnud ei ole.
On nii, et erinevad inimesed tõlgendavad samu asju erinevalt - n-ö läbi enda. Ja kuidas nad saakski teisiti. Sellega seoses meenuvad mõned vanad lood.
Kord küsiti kolmelt kive lõhkuvalt mehelt, mida nad teevad. Üks pühkis laubalt higi ja vastas, et ta rügab tööd teha. Teine ütles asjalikul, et tema teenib raja. Kolmas mees aga ütles: „Ma ehitan templit”.
Teine lugu räägib sellest, kuidas ühel päeval läks Gandhi koos kaaslasega ühte suurde linna. Nende juurde tuli üks Mahatma jünger ning ütles: "Isand, sa raiskad siin oma aega ja energiat. Inimesed on siin kalgid, neile ei meeldi muutused ja nad ei taha tõde kuulda. Nad on juhmid ja võhiklikud ning õppimine ei paku neile huvi. Ära raiska oma andeid nende peale!"
Gandhi naeratas mehele ja vastas: "Kahtlemata on sul õigus."
Natukese aja pärast lähenes Gandhile veel üks toetaja, öeldes: "Sa oled tõesti väga teretulnud meie kõigi jaoks siin õnnelikus linnas. Inimesed ootavad ja haaravad teadmiste pärle, mis sinu suust kukuvad. Nad janunevad õppimise järele ja soovivad sind teenida. Nende meeled ja südamed on sulle siiralt avatud."
Gandhi naeratas ja vastas: "Kahtlemata on sul õigus."
Gandhi kaaslane pöördus imestunult tema poole: "Isand, kuidas on võimalik, et ütled ühele inimesele ühte ja teisele hoopis midagi muud?”
Gandhi naeratas ja vastas: "Kahtlemata on sul õigus. Ja samuti võta arvesse, et mõlemad mehed rääkisid siiralt, lähtudes omaenda tõekspidamistest. Esimene näeb kõiges halba, teine vaid head. Mõlemad mehed kogevad maailma vastavalt oma ootustele. Kuidas võid sa ükskõik kumma kohta öelda, et ta tunnetab ümbrit¬sevat valesti, kui kõik inimesed tunnetavad maailma nii, nagu nad on otsustanud seda kogeda? Kumbki mees ei rääkinud valesti, vaid lihtsalt ebatäiuslikult."
Jah, eks ole selles sügav mõte - me kogeme maailma nii nagu me oleme otsustanud seda teha.
Imelisi kogemisi kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : August 2009