Aprill 2009
Käes on aprill - tubased tööd hakkavad tasapisi väljas toimetamisega asenduma. Pimeduse taandumisega kipub - vähemalt maal elavatel inimestel - vähemaks jääma ka aega õhtuti koos perega olla ja lihtsalt niisama juttu rääkida.
Juttu rääkida - tegelikult on juturääkimine päris suur kunst ja nii mõnelgi juhul anne, millest võib elus kasu olla. Juttude rääkimine on pärimuskultuuri osa. Kõige tuntum lugu juttude vestmisest on vast Araabiast pärit 1001 öö muinasjutt. Aga loodetavasti teab igaüks mõnd inimest, kes jutuvestmise kunsti tunneb. End kuulama sundiv jutuvestja võib olla elu näinud ja kogetust pajatav eakas inimene, aga ka noor hea fantaasiaga ja sõnaosav mõtleja. On öeldud, et mida vanemaks inimene saab, seda vähemoluliseks muutuvad ilu ja tema muud oskused ning järjest olulisem on see, et teda oleks huvitav kuulata ning et ka tema ise oleks hea kuulaja.
20. märtsil peeti rahvusvahelist jutuvestjate päeva. Pärimusmuusika Aidas nimetati seda koduselt jutuvestmise päevakuks. Tänavu-aastaseks jututeemaks oli valitud "Naabrid". Naabrid nii meie kõrval kui naaberrahvad geograafilises ja kultuurilises tähenduses.
Rahvusvahelist jutuvestmise päeva tähistatakse Rootsi juturahva eestvõtmisel
alates 2002. aastast. Sel päeval ja ööl räägib ja kuulab lugusid võimalikult suur hulk inimesi võimalikult paljudes keeltes ja kohtades. Organisaatorid ütlevad, et sellest kõigest peaks maailma üks ilmatu suur kogus hääd energiat sündima, sest on ikka öeldud, et lugusid jutustades ei saa inimene kurja teha.
Ilmselt on igast loost võimalik midagi õppida - kui me vaid oskame.
Siinkohal üks väga vana lugu, mis pole aga oma aktuaalsust ka täna kaotanud.
Elas kord üks vana mees, kes oli üksi maailma jäänud ja kurtis, et tal ei ole mitte kellegagi rääkida ja oma mõtteid jagada. Kord kohtas ta jumalat ja kurtis sellele oma muret. Jumal ütles, et tuleb õhtul mehele külla, ärgu see enam muretsegu, mingu koju ja oodaku. Mees läks koju, varus head sööki ja parimaid jooke ning jäi jumalat ootama. Äkki koputatigi uksele. Vana mees tõttas avama. Ukse taga seisis kerjus. „Anna mulle palun natuke süüa ja lase tule paistel soojendada”, palus ta. „Mine aga heaga edasi, ma ei saa sinuga aega raisata, mulle tuleb kohe jumal külla.” Kerjus läkski edasi. Mõne aja pärast kostis jälle koputus. Mees läks ja avas ukse, aga seal oli - kaubapakkuja. „Luba mind enda majja. Ma näitan sulle kaugetest maadest toodud kaupu ja puhkan ühtlasi ka pikast teest jalgu”, palus kaupmees. „Mine sinna kust sa tulid - mulle tuleb kohe jumal külla. Ei mul ole aega sinu kaupu vaadata.” Kaupmeeski läks oma teed. Mees ootas edasi. Õhtust sai hiline õhtu. Korraga - koputus uksele. Nüüd ta siis tuleb, mõtles mees ja tõttas avama. Aga ukse taga oli - palverändur. „Luba mind enda juurde öömajale”, palus rändaja. „Mine heaga edasi, minule tuleb kohe jumal külla ja me hakkame rääkima ning minul ei ole sinu jaoks ruumi”, ütles vana mees. Nii läks palverändurgi oma teed. Hilisest õhtust sai lõpuks öö, aga jumalat ei olnud ikka. Lõpuks jäi mees magama. Hommikul läks ta jumala juurde ja küsis: „Ma ootasin sind, miks sa ei tulnud, kuigi lubasid seda teha?”. „Ma käisin eile kolm korda sinu ukse taga ja koputasin, aga sa ei lasknud mind sisse”, vastas jumal.
Milline rumal mees, mõtleb enamus seda lugu lugedes või kuulates. Aga kas mõtleme, et see lugu võib olla meie eneste kohta? Kas ka meie ise ei ole vahel nagu see mees, kes jumalat külla ootas? Võib-olla ootame me vahel ka ise pikisilmi seda, mis meil tegelikult olemas või käeulatuses on?
Aga võib-olla aitab just see lugu siin kellelgi „jumala ära tunda”. Sellisel juhul ei olnud selle tänane jutustamine asjatu. Ning kui te näete, et sellest loost võiks mõnel inimesel abi olla, siis rääkige see lugu edasi.
Mõnusaid mõtteid kõigile!


Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : April 2009