Detsember 2008
Ongi käes jõulude ootamise aeg - detsember.
Kaubapakkujad on ootuse aja sel korral eelmisest veelgi pikemaks ostmise ajaks venitanud - esimesed jõulukaunistused ja -kaubad ilmusid poodidesse juba novembri esimestel päevadel. Ja seda mitte ainult pealinna uhketes suurtes kaubakeskustes - kuldkarras ja kunstkuuse okstes uhkeldavad juba ammu ka paljude Lõuna-Eesti kaupluste kassad ja müügisaalid. Seega peaksime juba vähemalt ühe kuuendiku aastast selle lõppemist ootama ja ettevalmistusi tegema? Ja üha rohkem aega veetma ostuparadiisides - nagu neid paljudes reklaamides väidetakse olevat? Või hoopis müügiparadiisides?

Milline koht on paradiis? Sellega seoses meenub üks lugu.
Kord surnud üks naine. Kui ta peaingli juurde jõudis, ütles see, et ta ei oska valida, kas juhatada naine taevasse või põrgusse, sest tema poolt tehtud hea ja halb on täpselt tasakaalus. Peaingel ütles, et naine võib ise valida, kuhu ta tahab minna. „Mis neil vahet on?” küsis naine. „Ainelist erinevust ei olegi”. Naine arvas, et peaingel teeb nalja. Et ta siiski valida oskaks, lubati naisel nii taevast kui põrgut enne valiku tegemist vaatama minna. Otsustati alustada restoranist, sest naine ütles, et tema suurim kirg, kui ta veel elas, oli söök ja jook.
Taevasesse restoranis ootasid neid ees suurepärased aroomid. Laudadel olid valged linad ja laudade ääres pinkidel istusid sõbralikud naeratavad inimesed, kes olid hästi toidetud, lõõgastunud ja lobisesid omavahel lahkelt. Laudadel olid suured hõbedased tirinad, millest hoovas hõrke aroome. Ainult nuge ega kahvleid - ega tee- ja magustoidulusikaid - polnud laudadel. Olid vaid pooleteist meetri pikkused serveerimislusikad.
Seejärel tahtis naine vaadata, kas põrgus on ikka kõik samamoodi.
Põrgurestorani ukse taga tundsid nad samu hõrke aroome. Neid ootasid valgete linadega kaetud lauad ja pingid nende ääres. Ka siin olid laudadel suured hõbedased tirinad ja juba tuttavad ülipikad serveerimislusikad. Kuid midagi oli siin ometi teisiti - laudade ääres istusid pahurad, mornid inimesed, kes jõllitasid üksteist õelalt ja kahtlustavalt. Ja kuigi supp laual oli sama ahvatlev kui taevases restoranis, nägid inimesed välja virelevad ja nälginud, justkui poleks nad nädalate kaupa süüa saanud.
„Kui inimesed välja arvata, siis taeva ja põrgu restoran on igas mõttes vägagi sarnased. Kuigi siin on kõike külluses, on inimesed näljased ja vihased. Millest see erinevus on tingitud?” küsis naine.
„Jah. Ainelist erinevust ei ole - nagu ma juba varem ütlesin. Vahe on hoiakutes. Märkasite neid lusikaid? See on väga lihtne: põrgus üritavad inimesed end ise nende lusikatega toita, taevas aga tunnevad nad rõõmu üksteise toitmisest.”
Lihtne - aga kas suudame seda oma igapäevases elus alati meeles pidada?

Laste jõuluaja teevad viimasel ajal tavalisest pisikeste rõõmude võrra rikkamaks päkapikud. Lapsed räägivad, et päkapikud hakkavad siis käima, kui lumi maha tuleb. Novembri viimane nädal tõi sel aastal aga paari päevaga nii paksu lume, et tundus - päkapikud ei pääse paljudesse kohtadesse enam üldse. Või mine tea - päkapikud liiguvad vist jalgsi ja paaril päeval olid jalgsi käijad tunduvalt paremas seisus, kui need, kes kuhugi jõudmiseks autot või bussi pidid kasutama. Saime jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks - üks korralik lumesadu on võimeline meie selle ajani suhteliselt turvalisena tundunud elu pea halvama. Transport ei pääse liikuma - kauplustes napib kohe leiba ja piima ning paljud ei jõua tööle ja kooli. Pole elektrit - poed on suletud, keskküte seiskub ja kraanist ei tule vett. Piisab sellest, et ei ole vett, kui ei tööta lasteaiad ja koolid. Sellistel hetkedel jääb vaid kadestada neid, kel veel puupliit, ahi ja oma kaev ning kelder - ning kelle põhiline elu kulgeb kodust jalgsikõnni maa kaugusel.
Jääb loota, et oskame kogetust õppida. Loodusel on meie jaoks kindlasti veel nii mõnigi üllatus varuks.

Paradiislikku - mida keegi selle all ka mõistab - aastalõppu kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : January 2009