November 2008
November. Pikkade pimedate ööde aeg. Hingedeaeg. Aeg teha tubaseid töid ja jutte rääkida.
Kui palju meil tänapäeval on aega koos istuda ja jutte rääkida? Paljude perede õhtud mööduvad televiisori ja arvutiekraani ees. Juhtub sedagi, et iga pereliige vaatab n.ö oma programmi - on ju võimalik valida väga paljude kanalite hulgast. Nii ei saa ka pärast saate lõppu ühiselt muljeid avaldada ja diskuteerida. Veel tosin aastat tagasi pakkus eelmise õhtu teleprogramm jututeemat paljudele kollektiividele ning enamusel oli võimalus sõna sekka öelda. Täna võib juhtuda nii, et kuigi kõik vaatasid õhtul televiisorit, piirdubki kogetu ühisosa vaid sõnapaariga „televiisorit vaatama”.
Aga juttude rääkimine ei ole niisama ajaraiskamine. Lugudega antakse edasi ka oma pere ajalugu. Veel eelmise sajandi keskel rääkisid pea igas peres vanaemad-vanaisad õhtuti lastele, kuidas nende lapsepõlves elati ning mis nende endiga elus juhtunud oli. Räägiti edasi sedagi, mida ise oma vanavanematelt kuuldud oldi. Nii ulatus mälu läbi perepärimuste mitmeid aastakümneid inimese sünnist varasemasse aega.
Lugude rääkimine ärgitab meenutama ja mõtlema. Hingede aeg on ka asjade selgemaks mõtlemise aeg. Millele lähevad mõtted sel aastal? Kõige traditsioonilise kõrval pisut rohkem majandusele. Kas selles, et n.ö heade aegade järel tulevad halvad - või halvemad - ajad, on midagi uut? Ei, sellest on juttu juba piiblilugudeski. Halbadeks aegadeks tuleb püüda valmistuda. Sisemajanduse koguprodukti rohkem kui kümneprotsendilist kasvu aastas pikaks ajaks loota on liialt optimistlik. Mitmed majandusanalüütikud on öelnud, et natuke kriisi kulubki ära, sest viimasel paaril aastal ei olnud meil enam tegemist normaalse turumajandusega. Tööturul olijate olukorra teeb praegune majandusseis muidugi tunduvalt raskemaks.
Majandusest mõtlemine viib tahtmatult mõtted rahale. Ma ei tea, kas see on juhus, aga olen viimastel aastatel kuulnud rohkem kui ühe mehe suust väidet, et naised tahavad vaid nende raha. Et kui sa ei teeni piisavalt, siis heidetakse sind lihtsalt kõrvale. „Vaata kuidas teised mehed!” Kas meie - naised - oleme tõesti sellised? Nii materiaalsetes väärtustes kinni? Kas just selle pinge tõttu surevad mehed enamasti liialt vara ja satuvad tihti pahede küüsi? Oleme me ikka piisavalt mõelnud sellele, kas vajame kõiki neid asju, mida meile iga päev ja tihti vägagi agressiivseid võtteid kasutades piltlikult öeldes kaela määritakse? Või usume telereklaami, mis veenab, et mistahes ostuks puuduv summa tuleb võtta SMS-laenuna? Ei ole imestada, et nende, kes oma tulevikust suure osa juba täna ära tarbivad, tulevik ongi selle võrra väiksem. Jätkusuutlik mõtteviis, et võlg on võõra oma, on asendatud väitega, et igaühel - ka laenu andjatel - on õigus äri teha, kui on nõudlust.
Vist on nii, et iga inimene vajab vahel teiste tuge - vajab, et keegi talle ütleks: „Sa suudad seda.” „Sa oskad.” „Proovi veel.” Arvan, et paljud võivad meenutada, kuidas nad lapsena mõnele oma tegemisele teistelt negatiivse hinnangu saanuna enam edasi ei üritanud - jättes laulmise, pillimängu või mõne muu toreda tegemise, sest - kellelgi teisel tuli see paremini välja kui neil. Aga kuhu võiksime jõuda, kui jätkuks neid, kes meile kujundlikult väljendudes õpetaja Lauri kombel pilli kätte annavad ja julgustavad edasi minema? Hoopis sagedamini kui arvame, vajavad sellist julgustamist täiskasvanud inimesed meie kõrval. Vahel isegi pisiasjades.
Käesolevas lehes algab uus rubriik, mis räägib inimestest meie kõrval - maa soolast. Ka see rubriik sündis tänu ühele inimesele, kes tuli ja ütles, et olulistest inimestest tuleb kirjutada enne, kui on parandamatult hilja. Vaalamäe mees Tõnu Loim võttis sõna otseses mõttes allakirjutanul käest kinni ja viis ta Heino Olevi juurde. ”Heino on üks Vastemõisa legendidest - kirjuta temast.” Tõnu, suur tänu Sulle! Inimestest kirjutamine ei ole kerge - tuleks ju nendega koos enne vähemalt puud soola ära süüa. Ning objektiivsusele ja lugejate jaoks huvitav olemisele lisaks tuleb kirjutada sellest, millest inimene lubab kirjutada ning nii, et ta kirjutatuga ka ise rahule jääb. Ometi on väga oluline, et me teaksime endi seas elavatest suure vaimuga inimestest ja mäletaksime neid. Ning kes ütles, et elu peab kerge olema?
Mäletamist ja hoolimist meile kõigile!

Leili Kuusk
leili@suure-jaani.ee
Avaldatud : November 2008